Neljapäev

Neljapäev oli teistsugune.Hommikupoole konverents nagu ikka, ent siis siirdusime bioblitz'ile ehk väiksele loodusretkele. Tee sinna oli pikk, käänuline ja kitsas. Ma sattusin meie igapäevasesse vanasse heasse koolibussi, mille juht ületas ~45-kraadiseid tõuse (ja laskumisi) ning vaevu bussi laiused sildu üsna kartmatult ja kiiresti, meie järel tulnud luksbussi juht küll kirus pärast. Aga kohale jõudsime. Rahvas jagati huvidele vastavalt gruppidesse ja kõik kaks bussitäit siirdus džunglirajale. Kuna kogu aeg sadas vihma ja oli üsna hämar, siis... ühtegi lindu me ei näinud. Ühte rähni varju vaid. Ja paar kriiset. Kohtasime peamiselt ämblikud ja konni. Termiite proovisime maitsta, olid tõesti porgandi maitsega. Tee oli libe ja mudane, seetõttu me mingi koseni ei jõudnudki, tulime poolelt tagasi.
Järgnes tagasisõit linna ja siis Ecotermales ehk kuumaveeallikad. Täpsemalt, kaskaadina asuvad tiigid temperatuuriga vahemikus 37 kuni
44 kraadi. Ei haisenud, täiesti puhas läbipaistev vesi oli. Äraütlemata mõnus, eriti kui vahepeal sai jahedamasse ka. Kõige mõnusam oli külma basseini ülevoolu koht, kus sai istuda soojas ja lasta mõõdukalt jahedat peale. Sai olla ka kuuma kose all... (pildid tulevad).
Pärast paari tundi ligunemist toimus pidulik õhtusöök. Ja enne seda tutvustati kohalike taimi - ooo, sealhulgas suhkruroogu! Seda võibki nätsutama jääda.

.

Teisipäev ja kolmapäev

Konverentsi päevad kulgesid rutiinselt. Hommikul ja õhtul kolmveerand tunnine bussisõit ja vahepeal sessioonid, ettekanded, arutelud. Sisu poolest asjalik. Paar kohvipausi, 1,5h lõuna. Kui ilm lubas, käisin lähedases metsas elurikkusega tutvumas. Näiteks ripuvad puude otsas laiskloomad ja metsa all sibavad ringi koerasuurused närilised - aguutid. Puude otsas võib näha ka draakoni välimusega iguaane, kes aeglaselt ühelt oksalt teisele kulgevad. Muidugi linnud - vultured ehk palja peaga raisakotkad tiirlevad igal pool, chikadee'd ehk kollased kärbsenäpi käitumisega linnud karjuvad papagoidega võidu.
Sotsiaalne elu piirdus bussisõiduaegsete vestlustega, kohvi- ja lõunapausidega. Selle lahutamatuks osaks oli kõigil ka suhtlemine väikeste tänavakoertega, kes igal sammul ümber tolknesid.
Esimesel päeval oli lõunasöögi ajal ka bänd esinemas - see koosnes kolmest kohalikust (noorim vast 5-aastane), kes mängisid ksülofonidel vms taolistel löökpillide. Reibas ja vali.
Kuna pidin õhtuti nii oma ettekandega tegelema kui ka tööasjadel silma peal hoidma, siis väga palju aega linna peal kolamiseks ei olnudki, ja ega seal otseselt miskit eriti vaadata pole -ainult turistid ja neile mõeldud kõrtsid ja putkad. See La Fortuna on umbes nagu Nõo alev, kui seal oleks veel 200 hotelli. Lähedal on mitu looduslikku vaatamisväärsust, nagu vulkaan, järv, vihmamets, rippsillad, mida kõik külastama valmistuvad.
Esimesel õhtul ostsin pätsi saiatoodet (viilutatud, konserviriiulilt - siin päris saia ja ammugi leiba muidugi pole) ja paki külmutatud lihatoodet - mingid kotletid - ja nii ma neid iga õhtu praadisin. Lisaks banaanid, aivad, mangod. Piimatoodete osas on siin kõik korras, nii head piima kui silmapaistvalt head (kõige parem üldse, mis ma saanud olen) paksu jogurtit oli saada.
Tänu ajavahele läks hommikul uni juba viiest ära, jõudsin siis kohvi teha ja Postimeest lugeda...

Pildid lisanduvad hiljem, kui arvuti käima panen.

Pühapäev ja esmaspäev

Teine kursuse päev - ehk pühapäev - algas õige vara. Nimelt oli õnneks kursuslaste seas veel üks linnuhuviline, kes nägi, kui ma suure kaameraga vaheajal kõiki puudel ja traatidel asuvaid linde sihtisin ning pakkus välja, et võib mulle väikse linnutiiru teha järgmisel hommikul. Ja nii saimegi 6 ajal kokku ja käisime instituudi linnaku ümbruses paar tundi ringi. Vara ärkamisega probleemi pole, sest ajavahe tõttu läheb nagunii uni varem ära.

Ka kõige väiksem põõsas sisaldas peotäit lifer'eid... Kellest osa õnnestus ka pildile püüda.

Suurmotmot Baryphthengus martii

Kilatuukan Ramphastos ambiguus

Koldsäälik Setophaga petechia (Dendroica petechia)

Ülejäänud linde võib siin albumis näha - see täieneb ka järgmistel päevadel. Lisaks nägin kraavis paari krokodilli (CTECis oli olnud mingi krokodillide paljundamise projekt, aga see oli läinud liiga kulukaks, ja siis neid enam ei paljundatud; näidatakse niisama rahvale).

On need siis troopilised või kodumaised...


Õhtul sõitsime bussidega La Fortunase, mis on natuke suurem (ja "turistikam") linn, ühtlasi meie ööbimispaigaks konverentsi ajal (kuigi konverents ise toimub ikka sealsamas CTECis). Alanud oli tohutu vihmasadu, ikka täielik padukas. Nüüd oleks kollasest kummijopest kasu olnud. Ega muud ei aidanud, hankisin kohe keskväljaku kõrval asuvast supermarketist vihmavarju. Sadu oli ikka selline, et lompidel polnud vahet. Läbimärjana jõudsin ööbimispaika, ja siis kohe ka paar tänavavahet keskväljakule tagasi, kust pidi väljuma buss welcome receptioni paika. Vastuvõtt ise oli tohutult lärmakas, sest tundub, et sel konverentsil kohtub aastast aastasse sama seltskond kes siis kohe agaralt oma vahepealseid teadussaavutusi asuvad üksteisele tutvustama - või muidu muljetama. Õnneks sai süüa ka. Ja siis uuesti linna tagasi, endiselt üsna märjana.

Ka ilma vihmata on siin troopiliselt niiske. Toas oli konditsioneerile (seda ma ei käivitanudki, ilma oli ka väga mugav temperatuur) ka niiskuse eemaldaja, mis paaritunnise töötamisega kogus toa õhust (ilma liialdamata!) pool ämbritäit vett. Aga ega ei saanud aru, et oleks midagi kuivemaks muutunud, ka voodilinad on soojalt niisked. Õnneks saab aknad lahti hoida, öösel õhk ka liigub ja sääski pole. Igaks juhuks on ka sääsepeletaja olemas.

Täna, esmaspäeval kogunesime hommikul 7.30 keskväljakule, kust bussid taas kolmveerandtunnise sõidu kaugusele CTECi vedasid. Ja siis oli päev otsa konverents - TDWG 2016. Posteri kohta justkui polnud mulle nimekirjas ette nähtud, sain siis ühe vaba pinna. Ja üllatus-üllatus - päevakava sirvides leidsin, et näe, mulle on hoopis suuline ettekanne pandud. Reedeks, õnneks.

Esimene kursusepäev

Esimene kursuse päev möödus nii, et hommikul kella viie ajal läksin bussijaama, sain kassast pileti ja asusin ootama. Mitmeid busse tuli - bussi väljumise teadustamine käis nii et bussijuht tuli välja ja hõikus kõval häälel sihtkohtade nimesid. Buss hilines u 45 minutit aga ette heita pole midagi - moodne mugav buss. Kuigi linnulennult oli sihtpunkt vähem kui 50 km kaugusel, siis mägede ja metsade vahel keerutades võttis see aega u 3 tundi. Päris täpselt ma ei teadnud, kas ta sõidab sinna CTECi ehk Técnologico'sse kohale või pöötab enne ära. Aga kaardilt ajasin näpuga järge ja läkski õigesti. Tagatipuks tuli välja, et mu kõrval istunud härra läks ka sinnasamma.

Meie üritused toimuvad siin
Hommikupoolne osa (teemaks shell, ehk siis see must aken mille taga te ka näete mind istumas vahel) oli mulle tuttav. Lõunast aga R statistics, mis oli uus ja huvitav.
Mitu korda anti süüa nii et õhtul ära tulles oli kõht üsna täis. Seepärast ma eraldi enam kuhugi välja sööma ei läinud, vaatasin maja ümber, mis linnud ringi lendavad ja käisin kohalikus supermarketis. Suht tavaline meie Selver või Rimi - pooled kaubad ka täpselt samasugused...

Küll aga sain sealt selle puuvilja (nagu hiljuti Brüsseli Midi turult ostsime, mis oli toores). No siin oli ta kopsakam ja täiesti punane. Vaatamata spetsiifilisele oksehaisule oli ta väga maitsev (ja mõjus diureetiliselt nagu arbuus). Paar mehemõõtu banaani võtsin ka (see pilt ei ole optiline illusioon, banaan ongi nii suur).

Lajuela hostel

Hostel oli tagasihoidlik - ent palju selleks mõneks tunniks magamiseks ikka vaja on. Voodi ja pistikupesa.
Duširuumist esimene linnukogemus

Seinad olid üllatavalt hästi läbi kostvad ja see, millega kõrvaltoas tegeleti ei jäänud saladuseks. Loodetavasti ei olnud see immigratsioonivormil karmilt hoiatatud harassment.

Costa Ricasse saabujaile

Kes peaks siia kanti tulema, see hoidku meeles, et korraga ei tohi kaasa võtta rohkem kui ühe kirjutusmasina ja kalkulaatori. Samas jahirelval võib 500 padrunit olla.

Minul sellega probleemi polnud, sain ilusti üle piiri. 

Teisel vormil on ka veel oluline hoiatus:

Taksjojuhiks säädis end keegi kohalik "sõidujagaja" ent kui hostelis raha lahti  vahetasin, siis siinne väga sõbralik ja abivalmis vastuvõtja teatas, et ta veel räägib selle "taksojuhiga" ja läks maksis ise (küsitust u poole vähem) kirudes illegaalset taksojuhti.

Lennujaamas

Peatusin Montreali lennujaamas. Johanna on Montrealis käinud aga mingipärast ei mäleta. Torontost ka mitte midagi. 19 a tagasi... Nüüd on pere kõvasti suurem, üle maailma laiali aga siin on virtuaalselt lähedal (Pildil videokõnes Maarja Saskia ja Toomasega Brüsselis, Johanna ja Jan Antverpenis, Villem ja Iris Tartus ja mina Montrealis...)

Aeg lendab

Lendamine iseenesest ei muutu. Aga lennuaegsed tegevused küll. Võrreldes viimatise ni pika reisiga 9a tagasi (Hinda 2007) või veelgi enam - Canada 19 a tagasi (1997). Arvut oli juba toona kaasas, aga et nüüd kõike seda lennates laia saab... Midagi on ikka kahe aastakümnega leiutatud. (Muide to eelmainitud arvut on praegugi alles ja töökorras, suvel proovisin).
Süüa antakse siin kogu aeg. Praegu, oli vist juba neljas kord - kui pärast mõningast tukastust toodi sedapuhku pirukas.

Tagasi

Lisalugemist Tartu Linnavalitsuse pressiteatest.

Pildid

Hiina mõlgutusi viimasel päeval

Teise Šanghai päeva hommikul oli meil plaanis kohtumine kohaliku Rootsi kaubanduskojaga, kes aitab Hiina tulevaid ettevõtteid.(Igal nädalal alustab Hiinas tegevust keskmiselt kaks rootsi firmat!) See oli väga huvitav hommik. Iseenesest oleks neist teemadest olnud hea isegi alustada. Meile tutvustati üldse ettevõtluse teemasid ja tüüpe (ehk siis riigi-, ühis- ja eraettevõtted) ja mis võimalused ning valdkonnad ühel ja teisel on. Keskvõimu kontrolli all on teatav osa majandusest (meedia, infrastruktuur, ilmselt osa strateegilisest tööstusest) ja poliitika.
Sisemaiselt läheb üldiselt hästi (eriti Hiina rannikuosas). Inimeste heaolu kasvab, kõht on täis, nii ei kerki esile ka poliitiliselt ebakorrektseid mõtteid ja küsimusi. Tõele au andes, ega see kommunism seal küll kuidagi välja ei paistnud (ehk ainult odavates metroo- ja bussihindades, nagu ka eespool mainitud). Kommunistlik režiim teatava turumajandusega - selle peale tõuseks keegi kommunismi klassikutest (äkki keegi vastava poliithariduse saanutest oskab kommenteerida, et kes) üles ja aplodeeriks - see on Hiina läänerannikul hästi realiseerunud, realiseerumas, ja veel kõvasti edasi minemas.
Samuti on majanduse edasise arengu huvide tehtud rida olulisi otsuseid, suurendades järjest ka teadus- arendustegevuse finantseerimist, luues vastavaid keskusi ja tuues tagasi välismaale õppima läinuid. Ilmselt on aru saadud, et lisaks kopeerimisele on võimalik ka ise luues tulu teenida.
Teiseks kandvaks ideeks on, et kui seni on Hiina olnud maailma suurim tootja, siis nüüdseks suundumuseks on saada maailma suuremaks turuks. Ehkki praegu jäävad ka arenenud piirkonnad veel läänest sissetulekute poolest kõvasti maha, ja jõukamate protsent on väike, on turu juures määravaks potentsiaalsete tarbijate absoluut- mitte suhtarv. Näiteks 10% jõukamaid on juba ... 130 miljonit...
Hiina võimsuse kasvuga seostub ka muid asjaolusid. Näiteks (Karinilt kuuldule viidates) on 30 aastat kestnud 1-lapse poliitika kandnud küll mingil määral vilju, aga selle tagajärjed võivad olla veel ees. Nimelt on see viinud paigast ka soolise tasakaalu - mehi pidi olema omajagu (100 mln? - pean üle küsima) rohkem. Väidetavalt aga tekivad sõjad just ülearvukate meeste agressiivsuse väljaelamiseks või siis lihtsalt... hm... arvukuse reguleerimiseks. Nii et kui neist üleliigsetest ka 1% siia poole sammuma hakkab, siis...
Reisi esimestel päevadel tundus imelik, et kohalikel olid küll plaanis kontaktiloomised väliskülalistega, aga ingliskeelseid materjale polnud, mess oli välja kuulutatud rahvusvahelisena, aga kõik ainult hiina keeles. Praeguseks aga tundub, et tõenäoliselt ei tule nii suure rahva esindajad lihtsalt selle pealegi, et peaks mingit muud keelt oskama... Seda väljendas bussisõidu ajal ka meie härra Mu, kes arvas, et tegelikult peaksime meie hoopis hiina keelt õppima... Ja ilmselt on tal ka õigus, sest hiina keele rääkijaid on ikka kõvasti rohkem, kui inglise keele omi...
Eile ma igatahes tegin juba algust, ühest kümneni on peaaegu selge.

Aga tegevustest edasi. Pärast kaubanduskojas käimist läksime hotelli tagasi, ja seejärel turule, kust õnnelikud soomlased olid 3 euro eest 20 särki ostnud, või midagi taolist. Ühesõnaga, Šanghai Sepa turg. Ei saa öelda, et see oleks väga meeldiv kogemus olnud, kui kõik oma putsikutest (putsik - väike putka; uudissõna vist kuskilt matkapäevikust) oma haarmed välja sirutavad, katsuvad ja sikutavad. Põhitooted olid seal muidugi särgid ja kellad. Kogu aeg käis sama mantra ümberringi: watch, watch, buy watch, rolex watch, t-shirt, t-shirt. Ostusoovi ilmnemisel loomulikult tuli kõvasti kaubelda, vähemalt 2...3 korda tõenäoliselt rohkemgi. Elari kogemustele tuginedes võis lõpphind olla ka 4% algul küsitust...

Kõndisime pärast veel veidi linna peal, ja panime õhtusöögiks kõrgema koha kinni - mitte et just eriti peenelt oleks tahtnud Radissonis süüa, aga vaade oli sealt tõesti vägev. Eriti hea oli vaade pimedas. Kui sööma läksime, põlesid veel kõik reklaamid - jalakäijate peatänav säras täies valguses, mingi aja möödudes jäid paljud reklaamid aga pimedaks. Sama lugu oli ka korteriakendega - need ei paistnud õhtul väga valged olevat, ja kui, siis oli seal ähmane päevavalgustoru või säästupirn. Ilmselt on elekter kas kallis, või kehtib ka mingi "25. elektritarbimise režiim."

Ka see jalakäijate peatänav tegutses täiel võimsuselt turistide lohkutõmbamise nimel. Niipea, kui seisma jäid ja ringi vaatasid, astus ligi mõni tütarlaps ja küsis Are you alone? Või mõni noormees püüdis juttu alustada Where are you from? Girls? Massage? Lisaks olid seal igasuguste vurride, vidinate ja pudinate müüjad, kogu selle melu keskel.