Hiina mõlgutusi viimasel päeval

Teise Šanghai päeva hommikul oli meil plaanis kohtumine kohaliku Rootsi kaubanduskojaga, kes aitab Hiina tulevaid ettevõtteid.(Igal nädalal alustab Hiinas tegevust keskmiselt kaks rootsi firmat!) See oli väga huvitav hommik. Iseenesest oleks neist teemadest olnud hea isegi alustada. Meile tutvustati üldse ettevõtluse teemasid ja tüüpe (ehk siis riigi-, ühis- ja eraettevõtted) ja mis võimalused ning valdkonnad ühel ja teisel on. Keskvõimu kontrolli all on teatav osa majandusest (meedia, infrastruktuur, ilmselt osa strateegilisest tööstusest) ja poliitika.
Sisemaiselt läheb üldiselt hästi (eriti Hiina rannikuosas). Inimeste heaolu kasvab, kõht on täis, nii ei kerki esile ka poliitiliselt ebakorrektseid mõtteid ja küsimusi. Tõele au andes, ega see kommunism seal küll kuidagi välja ei paistnud (ehk ainult odavates metroo- ja bussihindades, nagu ka eespool mainitud). Kommunistlik režiim teatava turumajandusega - selle peale tõuseks keegi kommunismi klassikutest (äkki keegi vastava poliithariduse saanutest oskab kommenteerida, et kes) üles ja aplodeeriks - see on Hiina läänerannikul hästi realiseerunud, realiseerumas, ja veel kõvasti edasi minemas.
Samuti on majanduse edasise arengu huvide tehtud rida olulisi otsuseid, suurendades järjest ka teadus- arendustegevuse finantseerimist, luues vastavaid keskusi ja tuues tagasi välismaale õppima läinuid. Ilmselt on aru saadud, et lisaks kopeerimisele on võimalik ka ise luues tulu teenida.
Teiseks kandvaks ideeks on, et kui seni on Hiina olnud maailma suurim tootja, siis nüüdseks suundumuseks on saada maailma suuremaks turuks. Ehkki praegu jäävad ka arenenud piirkonnad veel läänest sissetulekute poolest kõvasti maha, ja jõukamate protsent on väike, on turu juures määravaks potentsiaalsete tarbijate absoluut- mitte suhtarv. Näiteks 10% jõukamaid on juba ... 130 miljonit...
Hiina võimsuse kasvuga seostub ka muid asjaolusid. Näiteks (Karinilt kuuldule viidates) on 30 aastat kestnud 1-lapse poliitika kandnud küll mingil määral vilju, aga selle tagajärjed võivad olla veel ees. Nimelt on see viinud paigast ka soolise tasakaalu - mehi pidi olema omajagu (100 mln? - pean üle küsima) rohkem. Väidetavalt aga tekivad sõjad just ülearvukate meeste agressiivsuse väljaelamiseks või siis lihtsalt... hm... arvukuse reguleerimiseks. Nii et kui neist üleliigsetest ka 1% siia poole sammuma hakkab, siis...
Reisi esimestel päevadel tundus imelik, et kohalikel olid küll plaanis kontaktiloomised väliskülalistega, aga ingliskeelseid materjale polnud, mess oli välja kuulutatud rahvusvahelisena, aga kõik ainult hiina keeles. Praeguseks aga tundub, et tõenäoliselt ei tule nii suure rahva esindajad lihtsalt selle pealegi, et peaks mingit muud keelt oskama... Seda väljendas bussisõidu ajal ka meie härra Mu, kes arvas, et tegelikult peaksime meie hoopis hiina keelt õppima... Ja ilmselt on tal ka õigus, sest hiina keele rääkijaid on ikka kõvasti rohkem, kui inglise keele omi...
Eile ma igatahes tegin juba algust, ühest kümneni on peaaegu selge.

Aga tegevustest edasi. Pärast kaubanduskojas käimist läksime hotelli tagasi, ja seejärel turule, kust õnnelikud soomlased olid 3 euro eest 20 särki ostnud, või midagi taolist. Ühesõnaga, Šanghai Sepa turg. Ei saa öelda, et see oleks väga meeldiv kogemus olnud, kui kõik oma putsikutest (putsik - väike putka; uudissõna vist kuskilt matkapäevikust) oma haarmed välja sirutavad, katsuvad ja sikutavad. Põhitooted olid seal muidugi särgid ja kellad. Kogu aeg käis sama mantra ümberringi: watch, watch, buy watch, rolex watch, t-shirt, t-shirt. Ostusoovi ilmnemisel loomulikult tuli kõvasti kaubelda, vähemalt 2...3 korda tõenäoliselt rohkemgi. Elari kogemustele tuginedes võis lõpphind olla ka 4% algul küsitust...

Kõndisime pärast veel veidi linna peal, ja panime õhtusöögiks kõrgema koha kinni - mitte et just eriti peenelt oleks tahtnud Radissonis süüa, aga vaade oli sealt tõesti vägev. Eriti hea oli vaade pimedas. Kui sööma läksime, põlesid veel kõik reklaamid - jalakäijate peatänav säras täies valguses, mingi aja möödudes jäid paljud reklaamid aga pimedaks. Sama lugu oli ka korteriakendega - need ei paistnud õhtul väga valged olevat, ja kui, siis oli seal ähmane päevavalgustoru või säästupirn. Ilmselt on elekter kas kallis, või kehtib ka mingi "25. elektritarbimise režiim."

Ka see jalakäijate peatänav tegutses täiel võimsuselt turistide lohkutõmbamise nimel. Niipea, kui seisma jäid ja ringi vaatasid, astus ligi mõni tütarlaps ja küsis Are you alone? Või mõni noormees püüdis juttu alustada Where are you from? Girls? Massage? Lisaks olid seal igasuguste vurride, vidinate ja pudinate müüjad, kogu selle melu keskel.