Vaiblas. Teine - kuues päev

Aeg on väga kiiresti läinud, nii lindude kui muu tähe all.
Esmaspäeval oli linde keskmiselt palju (vt tulemuste tabelit). Kodumajapidamises sai taastatud vetsu veevarustus, mis talvise külma ajal oli kuskil seina sees läbi külmunud. Uus on juba meie kodus läbiproovitud plasttoru, vana oli survevoolik. Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale, käisime ujumas, Johanna ja Villem ehitasid ka mudalosse. Meid külastasid Sakalast ajakirjanik Liisi Seil ja fotograaf, kes koostavad mingit Võrtsu kogumikku. Sinna läheb ka Vaibla linnujaam sisse.
Teisipäeval oli hea linnupäev - täiesti vaikne oli. Ka Villem tuli juba poole kuuest hommikul mulle appi, ja nii me tassisime linde välja ja rõngastasime, kuni poole kaheteist ajal saime hommikusöögiks pausi teha. Villem oli väga tubli, õppis ka üsna kiiresti lindude väljaharutamise, nii et võib enamvähem öelda - enne õppis linde võrgust harutama, kui lugema. Tõsi, lugemist harjutab ta siin ka. Oli hästi palav, tõeline rannailm.
Kolmapäev algas vägeva ilutulestikuga - kella kolmest neljani öösel rändas meist üle tugev torm, mis kulges edasi Tartu poole. Siin väljendus see pidevalt äiksest valges taevas ja tugevas kõminas, ning tipnes padusaju ja tuuleiilidega, samuti ka mõningase rahega. Lapsed elasid telgis kenasti öö üle. Tormi tõttu jäi ära hommikule plaanitud kalalkäik. Päev ise oli ka tuuline ja linde mitte väga palju.
Neljapäev oli jälle tuuline, ja sedapuhku nii tuuline, et linde praktiliselt polnud. Õhtuks kogunes vaid 20 ringis. Kuna palju rabelemist polnud, käisime metsas mustikal. Seni, kuni kaksikud põõnutasid, korjasime umbes 2 liitrit marju. Kenad, suured, head. Osa sai kohe õhtul ka moosiks tehtud.
Reede algas õige vara. Nimelt plaanisime naabri-Guido paadiga kalale minna. Ussid olid juba mitu päeva varem vaikse ilma ootuses korjatud ja õnged ka valmis. Paraku jäi seegi kalaretk ära - tänu tuule vaibumisele oli vesi taandunud, nii et kui kell 4 randa jõudsime, avastasime paadi enam-vähem kuivalt maalt. Ka suurimate ponnistustega ei õnnestunud meil kolmekesi seda vabasse vette toimetada. Alles õhtul, kui võtsime kaasa paar planku, saime neljakesi paadi vette lastud. Käisime kõik koos ka väiksel tiirul, mis tähendas kaksikute esimest "merereisi". Nad pidasid selle vaatamata kõikumisele ja loksumisele kenasti vastu. Paat oli paras kobakas ja üsna raske aerutada, samuti tekkis järve peal mõni jagu tuult. Aga õnneks oli ankur, ning kuskil suure kivi lähedal heitsime ankrusse ja püüdsime kala püüda. Siiski, ebaõnnestunult. Järgmine katse tuleb ilmselt täna öösel. Reedel külastasid meid ka huviliste perekond Šveitsist (prof. Heinz Richner perega), käisid roostikus kaasas ja ajasid niisama juttu.
---------------
Täiendame neid postitusi veel, varsti ilmub siia ka uus galerii piltidest, mida on üsna ohtralt klõpsitud.