neljapäev, 6. september 2007

Tagasi

Lisalugemist Tartu Linnavalitsuse pressiteatest.
Pildid

kolmapäev, 5. september 2007

Hiina mõlgutusi viimasel päeval

Teise Šanghai päeva hommikul oli meil plaanis kohtumine kohaliku Rootsi kaubanduskojaga, kes aitab Hiina tulevaid ettevõtteid.(Igal nädalal alustab Hiinas tegevust keskmiselt kaks rootsi firmat!) See oli väga huvitav hommik. Iseenesest oleks neist teemadest olnud hea isegi alustada. Meile tutvustati üldse ettevõtluse teemasid ja tüüpe (ehk siis riigi-, ühis- ja eraettevõtted) ja mis võimalused ning valdkonnad ühel ja teisel on. Keskvõimu kontrolli all on teatav osa majandusest (meedia, infrastruktuur, ilmselt osa strateegilisest tööstusest) ja poliitika.
Sisemaiselt läheb üldiselt hästi (eriti Hiina rannikuosas). Inimeste heaolu kasvab, kõht on täis, nii ei kerki esile ka poliitiliselt ebakorrektseid mõtteid ja küsimusi. Tõele au andes, ega see kommunism seal küll kuidagi välja ei paistnud (ehk ainult odavates metroo- ja bussihindades, nagu ka eespool mainitud). Kommunistlik režiim teatava turumajandusega - selle peale tõuseks keegi kommunismi klassikutest (äkki keegi vastava poliithariduse saanutest oskab kommenteerida, et kes) üles ja aplodeeriks - see on Hiina läänerannikul hästi realiseerunud, realiseerumas, ja veel kõvasti edasi minemas.
Samuti on majanduse edasise arengu huvide tehtud rida olulisi otsuseid, suurendades järjest ka teadus- arendustegevuse finantseerimist, luues vastavaid keskusi ja tuues tagasi välismaale õppima läinuid. Ilmselt on aru saadud, et lisaks kopeerimisele on võimalik ka ise luues tulu teenida.
Teiseks kandvaks ideeks on, et kui seni on Hiina olnud maailma suurim tootja, siis nüüdseks suundumuseks on saada maailma suuremaks turuks. Ehkki praegu jäävad ka arenenud piirkonnad veel läänest sissetulekute poolest kõvasti maha, ja jõukamate protsent on väike, on turu juures määravaks potentsiaalsete tarbijate absoluut- mitte suhtarv. Näiteks 10% jõukamaid on juba ... 130 miljonit...
Hiina võimsuse kasvuga seostub ka muid asjaolusid. Näiteks (Karinilt kuuldule viidates) on 30 aastat kestnud 1-lapse poliitika kandnud küll mingil määral vilju, aga selle tagajärjed võivad olla veel ees. Nimelt on see viinud paigast ka soolise tasakaalu - mehi pidi olema omajagu (100 mln? - pean üle küsima) rohkem. Väidetavalt aga tekivad sõjad just ülearvukate meeste agressiivsuse väljaelamiseks või siis lihtsalt... hm... arvukuse reguleerimiseks. Nii et kui neist üleliigsetest ka 1% siia poole sammuma hakkab, siis...
Reisi esimestel päevadel tundus imelik, et kohalikel olid küll plaanis kontaktiloomised väliskülalistega, aga ingliskeelseid materjale polnud, mess oli välja kuulutatud rahvusvahelisena, aga kõik ainult hiina keeles. Praeguseks aga tundub, et tõenäoliselt ei tule nii suure rahva esindajad lihtsalt selle pealegi, et peaks mingit muud keelt oskama... Seda väljendas bussisõidu ajal ka meie härra Mu, kes arvas, et tegelikult peaksime meie hoopis hiina keelt õppima... Ja ilmselt on tal ka õigus, sest hiina keele rääkijaid on ikka kõvasti rohkem, kui inglise keele omi...
Eile ma igatahes tegin juba algust, ühest kümneni on peaaegu selge.

Aga tegevustest edasi. Pärast kaubanduskojas käimist läksime hotelli tagasi, ja seejärel turule, kust õnnelikud soomlased olid 3 euro eest 20 särki ostnud, või midagi taolist. Ühesõnaga, Šanghai Sepa turg. Ei saa öelda, et see oleks väga meeldiv kogemus olnud, kui kõik oma putsikutest (putsik - väike putka; uudissõna vist kuskilt matkapäevikust) oma haarmed välja sirutavad, katsuvad ja sikutavad. Põhitooted olid seal muidugi särgid ja kellad. Kogu aeg käis sama mantra ümberringi: watch, watch, buy watch, rolex watch, t-shirt, t-shirt. Ostusoovi ilmnemisel loomulikult tuli kõvasti kaubelda, vähemalt 2...3 korda tõenäoliselt rohkemgi. Elari kogemustele tuginedes võis lõpphind olla ka 4% algul küsitust...

Kõndisime pärast veel veidi linna peal, ja panime õhtusöögiks kõrgema koha kinni - mitte et just eriti peenelt oleks tahtnud Radissonis süüa, aga vaade oli sealt tõesti vägev. Eriti hea oli vaade pimedas. Kui sööma läksime, põlesid veel kõik reklaamid - jalakäijate peatänav säras täies valguses, mingi aja möödudes jäid paljud reklaamid aga pimedaks. Sama lugu oli ka korteriakendega - need ei paistnud õhtul väga valged olevat, ja kui, siis oli seal ähmane päevavalgustoru või säästupirn. Ilmselt on elekter kas kallis, või kehtib ka mingi "25. elektritarbimise režiim."

Ka see jalakäijate peatänav tegutses täiel võimsuselt turistide lohkutõmbamise nimel. Niipea, kui seisma jäid ja ringi vaatasid, astus ligi mõni tütarlaps ja küsis Are you alone? Või mõni noormees püüdis juttu alustada Where are you from? Girls? Massage? Lisaks olid seal igasuguste vurride, vidinate ja pudinate müüjad, kogu selle melu keskel.

esmaspäev, 3. september 2007

Šanghaisse sõit

Tagasisõiduks eraldati meile kobedam buss, kui see eelmine. Sellega õnnestus mööda maanteed tõesti natuke rohkem kui kolme tunniga ära kimada. Mööda tasulist teed, muide. Koos pikaksvenitatud ja kiledesse pakitud veoautodega (siin ei ole eriti tendiga veokeid), või siis kolmekorruseliste sea-autodega, kus notsud rahulikult pikutasid, sabad või kärsad võre vahelt välja tolknemas (selliseid autosid nägime 4oo kilomeetri juures vähemalt 5). Kahjuks katkestati teel plaanis olnud aedade külastus, aga seeeest Šanghaisse sissesõit oli vapustav. Juba eemalt paistis kümneid ja kümneid, tegelikult sadu pilvelõhkujaid, igaüks kaetud erivärviliste reklaamidega. Tegelikult ei ole seda võimalik kirjeldada, aga varemnähtud suurlinnadest on Šanghai kindlasti kõige pilvelõhkujarikkam. Liiklus oli küll tihe, aga kuna teineteise ümber põimuvaid 2-3-4-korruselisi kiirteesõlmi oli ka parasjagu, sujus liiklemini hästi. Kõige vapustavama vaatena mõjus see, kui jõudsime jõe äärde, teisel pool seda, saarel, olid eriti uhked ehitised.
Kuna hotell väga kaugel polnud, siis kõigepealt väike tiir jõe äärde. Esimesena võttis harjumist väga pealetükkivate kaupmeestega tegelemine, seejärel pääsesime kohalikust kunstigaleriist kuhu meid ka pahaaimamatult müügitegevuse käigus meelitati ja jõudsime õnnelikult jõealusesse tunnelisse. Ja ega see polnud mingi lihtsalt tunnel - et ikka oleks võimalik läbimise eest rohkem raha küsida, pandi turistid vagunikesse ja sõidutati 200m erinevate valgusefektidega (laserid, displeid lambid jne) käigust läbi. Iseenesest päris efektne. Teisel kaldal aga oli alanud paduvihm ja kohe olid kohal ka vihmavarjumüüjad (20.- ehki 30.- kr). Esialgu loobusin, sada meetrit edasi olid samad varjud juba 10.- (15.- kr) eest saadaval. Vaatasime veidi veel ringi ja varsti, kui Arne telefonikonverentsilt saabus, läksime sellesse kõige-kõigemasse televisioonitorni, kus vaateplatvorm on 350 m kõrgusel. Iseenesest super vaade. Kahjuks oli vaid ilm udusevõitu. Seetõttu ootasime ära pimeduse saabumise 7 ajal ja nautisime ka vaadet pimedas, mis oli kahtlemata veel uhkem.
Kahjuks rohkem aega ei olnud, sest pidime hotelli juurde naasma, kuna läksime nüüd rootslaste poolt kutsutud õhtusöögile. Kohalejõudmine osutus keerukaks, kuna näidatud aadressi peale jõudsid kolm taksot erinevatesse kohtadesse... Järgnes telefonitsi kooskõlastamine ja ootamine, selgus, et olime kõik 100 m raadiuses vajalikust restost, sedapuhku jaapani omast.
Tuleb tunnistada, et see söömaaeg oli üks parimaid. Meie kallis mister Mu, sõltumata sellest, et rootslased pidid maksma, tellis kõigile suure hulga toite järjest ette, ja ei öelnud ka, rääkis vaid kokkadega midagi omas keeles. Seni jõudsid inimesed juba isegi ühtteist tellida (näiteks mina võtsin toore loomaliha korea moodi - no see oli üks parimaid asju, mis ma söönud olen, mitte selline mr Beani lihakauss, vaid kastmega, ja garneeringuga, ja supermaitsev). Järgemööda tehti sealsamas laua servas kuuma plaadi peal erinevaid kalu, liha ja juurvilja. Imetlusväärselt osava liigutusega pöörati, keerati, maitsestati, vahel pandi kogu kupatus põlema... See valmistamine oli vaatepilt omaette.
Pärast sõitsime hotelli tagasi ja kõndisime veel ümber, lõpuks külastasime ka kohaliku hotelli ööklubi KTV-d (Karaoke Television). Üsna omapärane üritus oli, tipnes hiina keele õppega ja lõppes eelarvevaidlustega.

pühapäev, 2. september 2007

Vaba päev

Täna oli meil linnaekskursioon. Ehk siis kõigepealt sõitsime bussiga pea tunni, seejärel ronisime meie kohaliku Richardi juhatamisel Dr. Sun Yat-sen'i mausoleumi. Esimesel hetkel, süvenemata (vaadates püstitatud kuju europiidseid näojooni ja postamendi alusel kujutatud olukordi) tekkis tunne, et tegemist on valge mehega, kes on Hiinasse penitsilliini toonud, vms - umbes nagu Doktor Dolittle. Hiljem, lugedes samuti põgusalt seintelt ajalooteemalisi plakateid, sain teada, et Dr Sun oli oma elu pühendanud Hiina demokraatia arengule, ja tegi ta seda eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Nii et ilmselt kohalik Lenin. See jäi ka meelde, et ta suri maksavähki (sellest oli ka pilt, st mitte maksast, aga suremisest). Huvitav oli see, et pargi sissepääs oli tasuline, ja päris kallis (80 jüääni), ehkki tegemist oli suure rahvapargiga. Tundub üldse, et ehkki olme on odav (metroopilet, õlu), on perekondlikud meelelahutused (pargis ja lõbupargis käik) kallid. Huvitav, kas perepoliitilika?
Sun vaadatud kõndisime bussini tagasi. Varjulisest metsast (lehise- ja tammelaadsete puude alt) kust kõnnitee läks, leidsin u 15 cm pikkuse musta-kollasekirju sõrmejämeduse tuhatjalgse. Sellest ilmub siia kunagi kindlasti mõni pilt, sest kõik (kes just parasjagu ei kiljunud, nagu Karin), pildistasid.
Sõitsime hotelli tagasi - nii palju siis linnaekskursioonist. Tänane lõunasöök, mille tähtroaks kümnete seas olid vürtsikad pähklid, oli oma endises headuses. Pealelõunasel ajal, kuna mina tahtsin minna bot. aeda, Karin ja Elari aga poodidesse ning Arne "tööle" ning jõusaali, siis läksime lahku. Tuleb tunnistada, et kui seni pole midagi kurta olnud, siis tänane söök pani ka minu seedekulgla virgemini tööle. Seetõttu, veetsin teatava aja kemmergut otsides. Asutus, mida viidat kesklinnas hakkasid näitama juba 200, hiljem 100 ja 50 meetri kauguselt osutus tõeliseks Sitamajaks (tüüp, latritega ühise ristkünaga vabavoolne). Asutus oli tasuline, ainuke number, millest aru sain, oli 2. Pidasin seda 2 jüääni (ehk 3.- kr) tähistajaks, hiljem selgus, et vabalt võis olla ka 100 korda väiksema summaga (ma ju ütlesin, et olme on odav), ehk kahe jüäänisendiga, kuidas iganes seda ka nimetatakse.
Kuna teine metrooliin on alles ehitusjärgus (esimene, ultrauus ja moodne ehitati valmis 5 aastaga 2005. aastaks) hakkasin otsima vaba taksot. See võttis päris kaua, sest kõik möödasõitvad olid hõivatud. Lõpuks leidsin ühe. Takso alustas pisikestel tänavatel tuututamisega (Hruštšovkade stiilis linnaosa majade vahel laiutavate turu-täika-teenindustöökodade-söögikohtade vahelt läbi sõites. Korra peatus kioski ees ja ütles et läheb poodi. Kiirelt naasis vee- ja jäätepudeliga, mida ka mulle pakkus. Et ilm oli tõesti palav, valisin hea külma vee. Taksosõit on siin üldiselt väga ametlik, kviitungi algus prinditakse sisseistudes ja lõpp välja astudes. Taksomeeter töötab kogu aja (km hinnaga 2.40, ehk siis 3.60 kr.-). Miinimumtasu, mis on kohe alguses ees, on esimese 3 kilomeetri tasu 9.- jüääni, ja enamikel meie sõitudel see palju üle ei läinudki, ulatudes 10...12 jüäänini (15...18 kr.-). Tõsi, mu tänane sõit oli märksa kulukam, tervelt 22.- Aga see-eest, kui küsisin, palju vesi maksis, siis juht keeldus lisaraha võtmast - "no-no-no!"
Botaanikaaiale tegin tiiru ruttu peale - ilmselt tänu aastaajale ei õitsenud praktiliselt midagi, seetõttu polnud ka liblikaid, vaid mingid linnud karjusid. Mõned huvitavad puud olid ka. Nanjingi botaanikaaia silmapaistvaim omadus on vist see, et seal on osakond nägemispuudega inimestele Viimast ma siiski külastama ei hakanud, kuna mulle oli enne silma jäänud võimalus köisraudteega lähedalkõrguva mäe otsa saada. Sõitsin linnaliinibussiga paar peatust, nii et see võimalus ka ära proovitud. Hinnast ei tea midagi, sest kõik kohalikud kasutasid kontaktivaba (akontaktset?) kaarti, mina lasin ühe jüäänise mündi kuhugi auku, ja keegi midagi ei kobisenud, ilmselt sobis.
Köisraudtee osutus mööda ilmatu pikka trossi sõitvaks istmereaks, mis roomas mändidest, tulbipuudest ja tammedest (ja paljudest teistest teadmata puudest) koosneva võsa kohal ja vahel. Vahepeal juba rõõmustasin kohalejõudmise üle, ent selgus, et tegemist on vaid Purple Mountain Observatory vahejaamaga. Imelik tegelikult, mida nad seal observeerivad, sest linna juues oli udu-tolmu-sudu väga tihe... Ja punasega (või lillaga? - sõltuvalt harjumusest) pole sel mäel midagi pistmist, ütles hommikul Richard. Kokku sõitis rong täpselt pool tundi ja jõudis merepinnast 400 m kõrgusele. Vagunis istudes võis jälgida ka, et tegemist oli ka populaarse jalutusmarsruudiga, sest paljud inimesed tulid sinna jala. Üleval oli vett larpivaid ja särgi maha ajanud noori üsna täis. Vaade oli muidu vahva, ainult näha polnud midagi (linn oli täiesti udus). Teiselpool linna paistis ka mitu-mitu annelinnataolist magalarajooni, ühesõnaga, linn silmapiirini.
Kuigi mul oli ostetud edasi-tagasipilet otsustasin alla jala minna, ehk siis teha trenni kergema variandi.
Oeh, lähen ära magama, ei jäksa enam kirjutada, panen homme edasi. Homme nimelt on hommikul asjade pakkimine ja sõit Šanghaisse tagasi.
Nii, mõned märksõnad ka kirja, kui tagantjärgi kirjutama hakkan:
  • vanalinn
  • kolmanda korruse Rolex ja Gucci
  • kiirsöögieelistused
  • Konfutsiuse tempel
  • kihutav naine
  • õhtune seminar...
  • ette veel tänavaäärsetest teenindusasutustest

laupäev, 1. september 2007

Tarkvaramessil

Täna hommikul läksin ujuma. Panin kella seitsmeks kella helisema aga ärkasin juba kolmveerand, sest väljas krabistas akna taga vihma. Rohkem ujujaid polnud, nii et homme ilmselt jätan püksid ka kuivaks ja lähen niisama. Tegelikult, kuna õhuniiskus on 100%, siis need ilmselt nagunii ära ei kuiva - seni pole vähemalt kuivanud.
Hommikusöögi osas olin juba targem - leidsin ka uue lemmiku (bread pudding, mis oli superhea saiavorm). Noh, muidugi nuudleid, pruun muna jms ka ikka hommikuks. Hommikul läksime kohe messile. Õnneks see ei olnud kaugel, buss viis sinna 10 minutiga. Järgmise 45 minutiga oli ka kogu mess üle vaadatud, tõsijutt. Ettevõtteid muidugi oli omajagu, aga kui näiteks Rain läks kohaliku Microsofti esinduse käest ausa näoga küsima, et "what does your company do", sai ta vastuseks "my english is not very good..." Ja üldiselt oli see nii kõikjal. Mõnes üksikus boksis oli ka inglise keele oskajaid (jällegi - nooremate tütarlaste seas), aga praktiliselt ei olnud võimalik suhelda. Ehkki tegemist oli rahvusvahelise üritusega, olid ka kõik jagatavad materjalid hiinakeelsed. Samuti puudus messi kataloog, seetõttu polnudki võimalik enamiku ettevõtete tegevusest aimu saada. Üksikuid erandeid oli, paar veidi huvitavat ka. Aga üldiselt oli messi külastajaskonna tase selline, et kui võtmehoidjaid jagati, oli järjekord taga.
Seejärel toimus meie foorum, kus järjest kõik Balti esindajad esinesid. Karin rääkis heade mõtete linnas, ja kiitis ka Raini, ehk Mobit (mille Rain kenasti fotokaga videosse võttis). Balti ettekanded jooksid esitlustena kenasti kõrvuti inglise ja hiina keeles seinale, seejärel aga hakkasid kohapealsed, nö vastuettekanded, mis olid tõlketa hiinakeelsed. Teema ka väga ei huvitanud, seega läksime Elariga lihtsalt ringi kõndima.
Väikese ekslemise järel tutvusime väikse kaubandustänavaga, millel pakutavast võtsime küpseid kastaneid ja mitmesuguseid "kommi asemel" stiilis pähkleid jms. Tõestatud sai ka, et kõige paremini saab hakkama eesti keeles - lihtsalt emakeeles rääkides oskame kõike kõige arusaadavate emotsioonidega ja intonatsiooniga väljendada, ja see jõuab kõige paremini kohale. (See põhimõte töötas erakordselt hästi, ja ka hiljem päeva jooksul.) Leidsime ka kohaliku väikse supermarketi, mis andis teatava panuse hilisemasse kohvri täituvusse. Huvitavaimast seikadest seal tasub mainida, et keegi poe töötajaist, silmanud meie ostukorvi sattunud nuudleid sundis meid pika jututa vastava riiuli juurde naasma, ning vahetas omakäeliselt nuudlipaki teise vastu välja. Ju oli parem.
Kohe pidime kiirustama tagasi, kuna seminar oli oodatust varem lõppenud ja kiiresti oli vaja hotelli lõunasöögile naasta.
Pärast lõunasööki otsustasime proovida kohalikku metrood (2 jüääni sõit), sõites 3 peatust kesklinna poole. Sattusime tõelisse kaubanduskeskusse, ja uskuge või mitte, terve tänav koosnes järjest rahvast tulvil mobiiltelefonipoodidest. Igaüks neist võistleks esimese korruse pindala poolest näiteks Tartu kaubamaja 1. korrusega. Ja kõik ainult telefonid! Tõsi - kõik mitte erinevad, aga samad kordusid letist letti. Samas oli igasuguseid huvitavaid, nii tuntud kui tundmatuid, kui koopiabrände. Hinnad... originaalidel ilmselt üsna sarnased meie omadega, mingitel imelikel kohalikel algasid 300.- jüäänist. Ebatavaline kõige selle juures oli see hulk poode (vähemalt 6 suurt, lisaks väiksemaid) - ja rahva hulk, kes kõik proovisid ja uurisid. Kui me, tehnopeded, olime ennast piisavalt rahuldanud, andsime alla ka Karini soovile ja külastasime teepoodi.
See kesklinna osa oli päris vahva, muist huvitavaist asjust nägime veel 50-inimelist taksojärjekorda ostlemast tulnud inimestest...
Siis aga kiirelt hotelli tagasi, ülikond selga, ja tänasele vastuvõtule (siinse Tarkvaraarendusassotsiatsiooni korraldatud). See toimus nö vanalinnas, väiksemas söögikohas. Aknast ja rõdult avanes vaade eile paadiga läbitud kanaleile. Söök oli hulga mitmekesisem. Üldiselt oli nii, et Arne ja mina võtsime järjest kõike, mida anti, Rain ja Elari veidi pirtsutasid. Aga kokkuvõttes oli hea ja huvitav. Lisaks pakuti erinevat kohalikku meelelahutust, lauljaid, pillimehi, varjuteatrit teemal Kilpkonn ja Kurg ning muud.
Söömaaja järel kõndisime veel vanalinna tänavail. Mobiilipoode siin polnud, seega astusime sisse teepoodi. Mul on au tsiteerida Mobi partnerit Raini "teepood on parem ikka kui telefonipood." Ja nii, kui Karin oma kinnisideeks kujunenud Oolungi rohelise tee oli saanud, asus ta oma varjamatu andega poe kasuks müügitööd tegema. Nii me lõpuks istusimegi viiekesi (märkus. pärast meid meelitas Karin soomlased poodi) teed maitsma, vaatama, ja ostma. Tõsi - kogemus oli väga hea, ja kõik me saime sealt midagi nii kogemus- kui kasutustväärtuslikku.
Buss tõi meid tagasi hotelli, aga kokku sai lepitud, et lähme ka kõrtside ja klubide piirkonda uurima. Ülikond maha, ja uuesti minek, nüüd taksodega (miinimumtariif 9 jüääni ehk 14 krooni sai napilt ületatud).
See meelelahutustänav poolenisti vanalinnas oli ka üsna omapärane. Esimesest paarist ööklubist astusime välja, kuna alustuseks oli muusika na valjuvõitu ja melu liiga suur. Õnneks teadis meie hiinlasest Richardi (muide, Inglismaal haridustehnoloogiat õppinud) veidi vaiksemat kohta, kus saime paremini ka juttu ajada (meiega oli liitunud Soome ja osa Rootsi seltskonnast). Kõige muu kõrvale mängisime lauamänge - a la Jenga, mis teadupärast tähendab klotsidest torni dekompileerimist. Pärast mõneaegset istumist siirdusime ööklubide tuurile. Oma 8 klubi sai läbi käidud, tõsi, justnimelt läbi käidud. Aga lahe oli küll rahvast vaadata. Kusjuures, sellised kohad on korralikud ja ametlikud - mõnes klubis võis näha kümmetkonda politseinikku, kes ringi vaatasid ja korda pidasid. Seaduste vastu seal kindlasti ei eksitud, sest väidetavalt Hiinas pole alkoholi müügipiiranguid. Tõsi, näoli laual või pingil tuduvaid noori ikka paistis... Mõne teise ööklubi iseloomulikuks omaduseks oli aga see, et rahva vahel sebis palju pisikesi lapi või mopiga koristajamutte, nii oli kord ikka tagatud.
Kuskile me pikemaks pidama ei jäänud, jälle taksod, ja tagasi hotelli...Lõpuks sai hotellis veel lahjenduseks veel üks päeval toidupoest soetatud õlu võetud (nb - siin on poeõlu 630 ml pudelis, ja maksab 3 jüaani, ehk siis 5.- krooni).