Šanghaisse sõit

Tagasisõiduks eraldati meile kobedam buss, kui see eelmine. Sellega õnnestus mööda maanteed tõesti natuke rohkem kui kolme tunniga ära kimada. Mööda tasulist teed, muide. Koos pikaksvenitatud ja kiledesse pakitud veoautodega (siin ei ole eriti tendiga veokeid), või siis kolmekorruseliste sea-autodega, kus notsud rahulikult pikutasid, sabad või kärsad võre vahelt välja tolknemas (selliseid autosid nägime 4oo kilomeetri juures vähemalt 5). Kahjuks katkestati teel plaanis olnud aedade külastus, aga seeeest Šanghaisse sissesõit oli vapustav. Juba eemalt paistis kümneid ja kümneid, tegelikult sadu pilvelõhkujaid, igaüks kaetud erivärviliste reklaamidega. Tegelikult ei ole seda võimalik kirjeldada, aga varemnähtud suurlinnadest on Šanghai kindlasti kõige pilvelõhkujarikkam. Liiklus oli küll tihe, aga kuna teineteise ümber põimuvaid 2-3-4-korruselisi kiirteesõlmi oli ka parasjagu, sujus liiklemini hästi. Kõige vapustavama vaatena mõjus see, kui jõudsime jõe äärde, teisel pool seda, saarel, olid eriti uhked ehitised.
Kuna hotell väga kaugel polnud, siis kõigepealt väike tiir jõe äärde. Esimesena võttis harjumist väga pealetükkivate kaupmeestega tegelemine, seejärel pääsesime kohalikust kunstigaleriist kuhu meid ka pahaaimamatult müügitegevuse käigus meelitati ja jõudsime õnnelikult jõealusesse tunnelisse. Ja ega see polnud mingi lihtsalt tunnel - et ikka oleks võimalik läbimise eest rohkem raha küsida, pandi turistid vagunikesse ja sõidutati 200m erinevate valgusefektidega (laserid, displeid lambid jne) käigust läbi. Iseenesest päris efektne. Teisel kaldal aga oli alanud paduvihm ja kohe olid kohal ka vihmavarjumüüjad (20.- ehki 30.- kr). Esialgu loobusin, sada meetrit edasi olid samad varjud juba 10.- (15.- kr) eest saadaval. Vaatasime veidi veel ringi ja varsti, kui Arne telefonikonverentsilt saabus, läksime sellesse kõige-kõigemasse televisioonitorni, kus vaateplatvorm on 350 m kõrgusel. Iseenesest super vaade. Kahjuks oli vaid ilm udusevõitu. Seetõttu ootasime ära pimeduse saabumise 7 ajal ja nautisime ka vaadet pimedas, mis oli kahtlemata veel uhkem.
Kahjuks rohkem aega ei olnud, sest pidime hotelli juurde naasma, kuna läksime nüüd rootslaste poolt kutsutud õhtusöögile. Kohalejõudmine osutus keerukaks, kuna näidatud aadressi peale jõudsid kolm taksot erinevatesse kohtadesse... Järgnes telefonitsi kooskõlastamine ja ootamine, selgus, et olime kõik 100 m raadiuses vajalikust restost, sedapuhku jaapani omast.
Tuleb tunnistada, et see söömaaeg oli üks parimaid. Meie kallis mister Mu, sõltumata sellest, et rootslased pidid maksma, tellis kõigile suure hulga toite järjest ette, ja ei öelnud ka, rääkis vaid kokkadega midagi omas keeles. Seni jõudsid inimesed juba isegi ühtteist tellida (näiteks mina võtsin toore loomaliha korea moodi - no see oli üks parimaid asju, mis ma söönud olen, mitte selline mr Beani lihakauss, vaid kastmega, ja garneeringuga, ja supermaitsev). Järgemööda tehti sealsamas laua servas kuuma plaadi peal erinevaid kalu, liha ja juurvilja. Imetlusväärselt osava liigutusega pöörati, keerati, maitsestati, vahel pandi kogu kupatus põlema... See valmistamine oli vaatepilt omaette.
Pärast sõitsime hotelli tagasi ja kõndisime veel ümber, lõpuks külastasime ka kohaliku hotelli ööklubi KTV-d (Karaoke Television). Üsna omapärane üritus oli, tipnes hiina keele õppega ja lõppes eelarvevaidlustega.