Terve laupäev

Hommik algas, nagu ikka, omletiga. Ja jätkus küpsetava lõunamaise päikese all OpenTouri bussi katusel. Väike külm õlu aitas jahutada, nagu ka üks suurte sammastega jahe hoone (Pantheon). Edasi, looma-taimeaed. Kahjuks oli pool aeda üles kaevatud, ent mitte istutuslikel eesmärkidel vaid mingite torude paigaldamiseks. Loomadest olid kõige väljapaistvamad isendid väikesed sini-kollasekirjud konnad. Mingi hoone avaras vestibüülis võtsid meid vastu luukered, aga see näitus jäi meist ka vaatamata. Seejärel jälle bussiootus ja retk piki autodest ummistunud tänavaid. Bastille väljak jäi nägemata, sest seal hakkas vist mingi üritus toimuma - korralikult rivistunud politseibussid sõitsid sireenihuilete saatel järjest sinna poole ja reisibuss suunati teist teed pidi Louvre juurde. Kunst jäi napi aja tõttu vaatamata aga jalad ja särk said purskkaevus jahutatud. Kuskil sõime jälle makarone ja suppi (hm, ei mäleta). Igatahes külastasime ka suvistest allahindlustest - Soldissimes - tulvil kaubandusettevõtet Galleries Lafayette, ning pärast mõningat ostlemist jätkasime eilsest tuntud tegevust - OpenTouri bussi otsimist. Sedapuhku kaardi abil, aga tulemus oli sama - bussid selleks kellaajaks enam ei käinud. Seetõttu jätkasime jala, suunaks Moulin Rouge. Samanimelisest filmist oli mulle jäänud ettekujutust, et tegemist ongi veskikujulise ehitisega, aga tegelikult kadus see muude ehitiste vahele üsna ära.
Brüsseli nimeline tänav viis edasi Triumfikaare poole. Ent kuna meil poole tee peal jõud napiks jäi, otsustasime kasutada ühistransporditeenuseid - sõitsime metrooga. Esimene hetk küll vales suunas, aga selle vea parandasime kiiresti. Juba Triumfikaarele lähenedes oli õhus tunda triumfi. Tõsi, mitte sõjalist, aga sportlikku. Suurt vahet muidugi polnud, isegi see ei tähendanud, et võitjateks (jalgpalli MM, veerandfinaal) olid portugaallased. Metroos nad lausa lendasid üle pääslate väljapääsude poole, ise punarohelistesse kangastesse ehituna täiest kõrist röökides. Triumfikaare ümbruses toimus aga täiesti kirjeldamatu melu - autod signaalitasid ja tiirutasid ringi, inimesed olid roninud autode katustele, lehvitasid lippe ja röökisid täiest kõrist. Aktsiooni olid kaasatud sõidumasinad alates pisikestest pinisevatest rolleritest kuni vilkurid süüdanud tänavapuhastusautoni välja. Vapustav vaatepilt. Nautisime veidi, siis kõndisime Eiffeli poole, jäädes veel poole tee peal kohvikusse salatit ja õlut sööma ning teise veerandfinaali lõppu ootama. Ei jõudnud ära oodata, jalutasime Eiffelini, mis oli saabunud õhtuhämaruses ikka vapustavalt kena vaatepilt.
Ja siis see juhtus. Selgus, et Prantsusmaa võitis Brasiiliat. No nüüd läks rahvas ikka püsti hulluks. Hilisemate uudiste andmetel (CD, WP) olla tänavaile tulnud 500 000 inimest, muuhulgas olla ümber pööratud ja süüdatud mõned autod, sisse löödud McDonaldsi aken jms. Me ise seda kõike ootama ei jäänud vaid varjusime oma hotelli. Veel hommikul kell 5, kui lennujaama poole teele asusime, kostsid üle vaikinud linna üksikud röögatused. Mingipärast hilines ka lennuk pea poolteist tundi...

Turistina

Pärastlõuna läks igatahes paremini, kui eilne, seda just toitumise mõttes. Kõigepealt loksusime mõnda aega turismibussi teisel korrusel. Kõrvaklappidest tulev tekst oli päris asjalik, pausid aga olid sisustatud võigaste prantsuskeelsete helinditega mille kriisete talumatusele andsid tubli panuse pisikesed, vaid kõrgeid toone edastavad kõrvaklapid.
Palavuses täiesti küpsenud, maabusime Notre Dame juures. Õnneks sai kioskist kolmeeurose pudeli vett aga kahjuks mitte õlut. Jäätist sai ka. Loobusime torni ronimisest- oleks pidanud tund aega järjekorras ootama. Meile mõlemale tundus mõnevõrra ootamatuna, et miskit oleks nagu puudu - polnud seda teravatipulist torni katust, nagu oma ajaloo- ja arhitektuuripuudulikkuses oleksime eeldanud. Oli vaid kaks katuseta torni. Mis siis ikka, ju neil siis oli torni ehitamine kunagi pooleli jäänud. Sees oli siiski mõnusalt jahe. Külastasime ka ühte teist kirikut, seal oli ka jahe.
Õnneks suutsime ilma delikatessideta söögikoha välja valida ning Maarja sai oma makaronid ja mina oma supi. Ja väiksest toidupoekesest Alimentaria ka külma õlu.
Korra kiikasime sisse Pompidou keskusesse (moodsa kunsti muuseumi) . Kindlasti tuleb tagasi tulla! Praegu piirdusime ajanappuse tõttu vaid fuajee ja suveniiri- ning raamatupoe uurimisega.
Seejärel toimus tunde väldanud kõnd mööda Pariisi tänavaid mille kaudseks eesmärgiks oli leida uuesti OpenTouri bussipeatus (kaardi olin kaotanud) aga lõpuks olime sunnitud tõdema, et kui ka peatuse leiaks, olid bussid ammu sõidu lõpetanud. Jalutasime "kesklinna" poole tagasi ja sealtkaudu ka juba tuttavamaid teid pidi hotellini. Tee peal jäi silma huvitav turismiatraktsioon - turistid Segway HT-del.

Reede

Hommikusöögid on minul möödunud hotellis Buffes, et ikka päevaks jätkuks. Seega omlett kuhja singiga, müsli, piim, hulk saiakesi, jogurtit, topsimoosi. Maarja on kohe konverentsile tormanud. Aga elamused jätkuvad temalgi lõunasöögi näol, tsiteerin:

Eelroog

• Kuus makaroni, tavalised, keedetud.
  
• Kahtlane kollane ollus topsis - vaatlejatele tundus, et mingi aju, tegelikult oli melon.
• Pasteet katseklaasis.

Põhiroog
Terve kuradi kausitäis halli värvi kala (kuhjas) koos riisiga.

Kolmas roog
2 käntsakat juustu mingi salatilehega.

Magustoit
Kohutavalt magus kook.

Aastapäeva õhtusöök.

Kõigepealt käisime ära tornis, aga mitte Eiffelis vaid ühes teises (Tour de Montparnasse). Tasub külastada, super vaade! (NB ISIC kaart kaasa!). Seejärel asusime toitumispaika otsima. Mitte et neid vähe oleks olnud, aga küll oli liiga palju rahvast, või küll liiga autostunud tänava ääres jne. Muudkui otsisime ja otsisime, justnagu roolindude search and settle time rände ajal, enne kui jäävad rahulikult kuhugi istuma ja rasvuma.

Lõpuks siis istusime kuhugi maha, ja nii sattuski, et meie "kümne aasta kõige pidulikumaks" õhtusöögiks valisime välja söögikoha, kus huvitava nimega päevapraeks oli vasika pea munakastme ja keedukartulitega ehk Tête de veau sauce gribiche pommes vapeur (joonisel on illustratiivne tähendus, meile serveeritu erines valmidusastmelt). Maarja ei julgenud sellist ekstreermsust ette võtta (päeval, konverentsil, oli tal juba olnud mingi toores verine liha), ta valis mingi "tavalisema" lihatoote. Ma tõttöelda imestan küll, miks see vasika nägu nii paganama rasvane on, see võdisev mokapekk lausa ujus sula rasva sees. Tänu minu omnivoorsusele (ja ohtrale sinepile) pistsin selle ikka nahka, tagatipuks veel ka Maarjale toodud rasvase ja soonelisemageda lihaplönni. Kellel huvi järgi proovida, võtku üks vasika pea... ah, lugege ise edasi originaalis või ingliskeelses automaattõlkes.
Igatahes kulus pärast pooletunnine jalutuskäik hotellini väga hästi ära...

Pariis. Õlu viskiga.

Maarja läks konverentsile. Mina istun hommikust saadik hotellis ja panen oma esmaspäevast ettekannet kokku. Õnneks anti tänavalt tasuta WiFit, seega ei tunne end maailmast ära lõigatuna.
No kaua sa ikka kuivalt klõbistad. Alla tänavale, väike toidupoeke kohe 20 meetri kaugusel. Esimene ettejuhtuv õlu (uudishimu pärast mitte mingi standardne Heineken vms) külmkapist ja tagasi tuppa. Brasserie Fischer poolt valmistatud Adelscott Bière au Malt à Whisky - oh õudust, oleks sinna õllesse ainult viskit segatud, aga seal on lisaks ka sucre...

Hiljem, jah, targem: http://www.beer-pages.com/notes/country.php?id=fr

Fischer, Adelscott (France)
"Bière au Malt à Whisky" it says on the label, for this beer made with peat-smoked malt. The colour is a dark, burnished amber with a cream-coloured head that thins quite quickly. On the nose the aromas are quite complex, with hints of good cider, malt and a touch of smoky, iodine-like peat, though it is not particularly whisky-scented. In the mouth this smooth and creamy beer is intensely sweet as it strikes the palate, with a burnt orange and marmalade tang and a caramel note. That smoky, roasted barely note persists. Not a totally convincing beer for me, but it is different, and has genuine character.