Šanghaisse sõit

Tagasisõiduks eraldati meile kobedam buss, kui see eelmine. Sellega õnnestus mööda maanteed tõesti natuke rohkem kui kolme tunniga ära kimada. Mööda tasulist teed, muide. Koos pikaksvenitatud ja kiledesse pakitud veoautodega (siin ei ole eriti tendiga veokeid), või siis kolmekorruseliste sea-autodega, kus notsud rahulikult pikutasid, sabad või kärsad võre vahelt välja tolknemas (selliseid autosid nägime 4oo kilomeetri juures vähemalt 5). Kahjuks katkestati teel plaanis olnud aedade külastus, aga seeeest Šanghaisse sissesõit oli vapustav. Juba eemalt paistis kümneid ja kümneid, tegelikult sadu pilvelõhkujaid, igaüks kaetud erivärviliste reklaamidega. Tegelikult ei ole seda võimalik kirjeldada, aga varemnähtud suurlinnadest on Šanghai kindlasti kõige pilvelõhkujarikkam. Liiklus oli küll tihe, aga kuna teineteise ümber põimuvaid 2-3-4-korruselisi kiirteesõlmi oli ka parasjagu, sujus liiklemini hästi. Kõige vapustavama vaatena mõjus see, kui jõudsime jõe äärde, teisel pool seda, saarel, olid eriti uhked ehitised.
Kuna hotell väga kaugel polnud, siis kõigepealt väike tiir jõe äärde. Esimesena võttis harjumist väga pealetükkivate kaupmeestega tegelemine, seejärel pääsesime kohalikust kunstigaleriist kuhu meid ka pahaaimamatult müügitegevuse käigus meelitati ja jõudsime õnnelikult jõealusesse tunnelisse. Ja ega see polnud mingi lihtsalt tunnel - et ikka oleks võimalik läbimise eest rohkem raha küsida, pandi turistid vagunikesse ja sõidutati 200m erinevate valgusefektidega (laserid, displeid lambid jne) käigust läbi. Iseenesest päris efektne. Teisel kaldal aga oli alanud paduvihm ja kohe olid kohal ka vihmavarjumüüjad (20.- ehki 30.- kr). Esialgu loobusin, sada meetrit edasi olid samad varjud juba 10.- (15.- kr) eest saadaval. Vaatasime veidi veel ringi ja varsti, kui Arne telefonikonverentsilt saabus, läksime sellesse kõige-kõigemasse televisioonitorni, kus vaateplatvorm on 350 m kõrgusel. Iseenesest super vaade. Kahjuks oli vaid ilm udusevõitu. Seetõttu ootasime ära pimeduse saabumise 7 ajal ja nautisime ka vaadet pimedas, mis oli kahtlemata veel uhkem.
Kahjuks rohkem aega ei olnud, sest pidime hotelli juurde naasma, kuna läksime nüüd rootslaste poolt kutsutud õhtusöögile. Kohalejõudmine osutus keerukaks, kuna näidatud aadressi peale jõudsid kolm taksot erinevatesse kohtadesse... Järgnes telefonitsi kooskõlastamine ja ootamine, selgus, et olime kõik 100 m raadiuses vajalikust restost, sedapuhku jaapani omast.
Tuleb tunnistada, et see söömaaeg oli üks parimaid. Meie kallis mister Mu, sõltumata sellest, et rootslased pidid maksma, tellis kõigile suure hulga toite järjest ette, ja ei öelnud ka, rääkis vaid kokkadega midagi omas keeles. Seni jõudsid inimesed juba isegi ühtteist tellida (näiteks mina võtsin toore loomaliha korea moodi - no see oli üks parimaid asju, mis ma söönud olen, mitte selline mr Beani lihakauss, vaid kastmega, ja garneeringuga, ja supermaitsev). Järgemööda tehti sealsamas laua servas kuuma plaadi peal erinevaid kalu, liha ja juurvilja. Imetlusväärselt osava liigutusega pöörati, keerati, maitsestati, vahel pandi kogu kupatus põlema... See valmistamine oli vaatepilt omaette.
Pärast sõitsime hotelli tagasi ja kõndisime veel ümber, lõpuks külastasime ka kohaliku hotelli ööklubi KTV-d (Karaoke Television). Üsna omapärane üritus oli, tipnes hiina keele õppega ja lõppes eelarvevaidlustega.

Vaba päev

Täna oli meil linnaekskursioon. Ehk siis kõigepealt sõitsime bussiga pea tunni, seejärel ronisime meie kohaliku Richardi juhatamisel Dr. Sun Yat-sen'i mausoleumi. Esimesel hetkel, süvenemata (vaadates püstitatud kuju europiidseid näojooni ja postamendi alusel kujutatud olukordi) tekkis tunne, et tegemist on valge mehega, kes on Hiinasse penitsilliini toonud, vms - umbes nagu Doktor Dolittle. Hiljem, lugedes samuti põgusalt seintelt ajalooteemalisi plakateid, sain teada, et Dr Sun oli oma elu pühendanud Hiina demokraatia arengule, ja tegi ta seda eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Nii et ilmselt kohalik Lenin. See jäi ka meelde, et ta suri maksavähki (sellest oli ka pilt, st mitte maksast, aga suremisest). Huvitav oli see, et pargi sissepääs oli tasuline, ja päris kallis (80 jüääni), ehkki tegemist oli suure rahvapargiga. Tundub üldse, et ehkki olme on odav (metroopilet, õlu), on perekondlikud meelelahutused (pargis ja lõbupargis käik) kallid. Huvitav, kas perepoliitilika?
Sun vaadatud kõndisime bussini tagasi. Varjulisest metsast (lehise- ja tammelaadsete puude alt) kust kõnnitee läks, leidsin u 15 cm pikkuse musta-kollasekirju sõrmejämeduse tuhatjalgse. Sellest ilmub siia kunagi kindlasti mõni pilt, sest kõik (kes just parasjagu ei kiljunud, nagu Karin), pildistasid.
Sõitsime hotelli tagasi - nii palju siis linnaekskursioonist. Tänane lõunasöök, mille tähtroaks kümnete seas olid vürtsikad pähklid, oli oma endises headuses. Pealelõunasel ajal, kuna mina tahtsin minna bot. aeda, Karin ja Elari aga poodidesse ning Arne "tööle" ning jõusaali, siis läksime lahku. Tuleb tunnistada, et kui seni pole midagi kurta olnud, siis tänane söök pani ka minu seedekulgla virgemini tööle. Seetõttu, veetsin teatava aja kemmergut otsides. Asutus, mida viidat kesklinnas hakkasid näitama juba 200, hiljem 100 ja 50 meetri kauguselt osutus tõeliseks Sitamajaks (tüüp, latritega ühise ristkünaga vabavoolne). Asutus oli tasuline, ainuke number, millest aru sain, oli 2. Pidasin seda 2 jüääni (ehk 3.- kr) tähistajaks, hiljem selgus, et vabalt võis olla ka 100 korda väiksema summaga (ma ju ütlesin, et olme on odav), ehk kahe jüäänisendiga, kuidas iganes seda ka nimetatakse.
Kuna teine metrooliin on alles ehitusjärgus (esimene, ultrauus ja moodne ehitati valmis 5 aastaga 2005. aastaks) hakkasin otsima vaba taksot. See võttis päris kaua, sest kõik möödasõitvad olid hõivatud. Lõpuks leidsin ühe. Takso alustas pisikestel tänavatel tuututamisega (Hruštšovkade stiilis linnaosa majade vahel laiutavate turu-täika-teenindustöökodade-söögikohtade vahelt läbi sõites. Korra peatus kioski ees ja ütles et läheb poodi. Kiirelt naasis vee- ja jäätepudeliga, mida ka mulle pakkus. Et ilm oli tõesti palav, valisin hea külma vee. Taksosõit on siin üldiselt väga ametlik, kviitungi algus prinditakse sisseistudes ja lõpp välja astudes. Taksomeeter töötab kogu aja (km hinnaga 2.40, ehk siis 3.60 kr.-). Miinimumtasu, mis on kohe alguses ees, on esimese 3 kilomeetri tasu 9.- jüääni, ja enamikel meie sõitudel see palju üle ei läinudki, ulatudes 10...12 jüäänini (15...18 kr.-). Tõsi, mu tänane sõit oli märksa kulukam, tervelt 22.- Aga see-eest, kui küsisin, palju vesi maksis, siis juht keeldus lisaraha võtmast - "no-no-no!"
Botaanikaaiale tegin tiiru ruttu peale - ilmselt tänu aastaajale ei õitsenud praktiliselt midagi, seetõttu polnud ka liblikaid, vaid mingid linnud karjusid. Mõned huvitavad puud olid ka. Nanjingi botaanikaaia silmapaistvaim omadus on vist see, et seal on osakond nägemispuudega inimestele Viimast ma siiski külastama ei hakanud, kuna mulle oli enne silma jäänud võimalus köisraudteega lähedalkõrguva mäe otsa saada. Sõitsin linnaliinibussiga paar peatust, nii et see võimalus ka ära proovitud. Hinnast ei tea midagi, sest kõik kohalikud kasutasid kontaktivaba (akontaktset?) kaarti, mina lasin ühe jüäänise mündi kuhugi auku, ja keegi midagi ei kobisenud, ilmselt sobis.
Köisraudtee osutus mööda ilmatu pikka trossi sõitvaks istmereaks, mis roomas mändidest, tulbipuudest ja tammedest (ja paljudest teistest teadmata puudest) koosneva võsa kohal ja vahel. Vahepeal juba rõõmustasin kohalejõudmise üle, ent selgus, et tegemist on vaid Purple Mountain Observatory vahejaamaga. Imelik tegelikult, mida nad seal observeerivad, sest linna juues oli udu-tolmu-sudu väga tihe... Ja punasega (või lillaga? - sõltuvalt harjumusest) pole sel mäel midagi pistmist, ütles hommikul Richard. Kokku sõitis rong täpselt pool tundi ja jõudis merepinnast 400 m kõrgusele. Vagunis istudes võis jälgida ka, et tegemist oli ka populaarse jalutusmarsruudiga, sest paljud inimesed tulid sinna jala. Üleval oli vett larpivaid ja särgi maha ajanud noori üsna täis. Vaade oli muidu vahva, ainult näha polnud midagi (linn oli täiesti udus). Teiselpool linna paistis ka mitu-mitu annelinnataolist magalarajooni, ühesõnaga, linn silmapiirini.
Kuigi mul oli ostetud edasi-tagasipilet otsustasin alla jala minna, ehk siis teha trenni kergema variandi.
Oeh, lähen ära magama, ei jäksa enam kirjutada, panen homme edasi. Homme nimelt on hommikul asjade pakkimine ja sõit Šanghaisse tagasi.
Nii, mõned märksõnad ka kirja, kui tagantjärgi kirjutama hakkan:

• vanalinn
• kolmanda korruse Rolex ja Gucci
• kiirsöögieelistused
• Konfutsiuse tempel
• kihutav naine
  
• õhtune seminar...
• ette veel tänavaäärsetest teenindusasutustest
  

Tarkvaramessil

Täna hommikul läksin ujuma. Panin kella seitsmeks kella helisema aga ärkasin juba kolmveerand, sest väljas krabistas akna taga vihma. Rohkem ujujaid polnud, nii et homme ilmselt jätan püksid ka kuivaks ja lähen niisama. Tegelikult, kuna õhuniiskus on 100%, siis need ilmselt nagunii ära ei kuiva - seni pole vähemalt kuivanud.
Hommikusöögi osas olin juba targem - leidsin ka uue lemmiku (bread pudding, mis oli superhea saiavorm). Noh, muidugi nuudleid, pruun muna jms ka ikka hommikuks. Hommikul läksime kohe messile. Õnneks see ei olnud kaugel, buss viis sinna 10 minutiga. Järgmise 45 minutiga oli ka kogu mess üle vaadatud, tõsijutt. Ettevõtteid muidugi oli omajagu, aga kui näiteks Rain läks kohaliku Microsofti esinduse käest ausa näoga küsima, et "what does your company do", sai ta vastuseks "my english is not very good..." Ja üldiselt oli see nii kõikjal. Mõnes üksikus boksis oli ka inglise keele oskajaid (jällegi - nooremate tütarlaste seas), aga praktiliselt ei olnud võimalik suhelda. Ehkki tegemist oli rahvusvahelise üritusega, olid ka kõik jagatavad materjalid hiinakeelsed. Samuti puudus messi kataloog, seetõttu polnudki võimalik enamiku ettevõtete tegevusest aimu saada. Üksikuid erandeid oli, paar veidi huvitavat ka. Aga üldiselt oli messi külastajaskonna tase selline, et kui võtmehoidjaid jagati, oli järjekord taga.
Seejärel toimus meie foorum, kus järjest kõik Balti esindajad esinesid. Karin rääkis heade mõtete linnas, ja kiitis ka Raini, ehk Mobit (mille Rain kenasti fotokaga videosse võttis). Balti ettekanded jooksid esitlustena kenasti kõrvuti inglise ja hiina keeles seinale, seejärel aga hakkasid kohapealsed, nö vastuettekanded, mis olid tõlketa hiinakeelsed. Teema ka väga ei huvitanud, seega läksime Elariga lihtsalt ringi kõndima.
Väikese ekslemise järel tutvusime väikse kaubandustänavaga, millel pakutavast võtsime küpseid kastaneid ja mitmesuguseid "kommi asemel" stiilis pähkleid jms. Tõestatud sai ka, et kõige paremini saab hakkama eesti keeles - lihtsalt emakeeles rääkides oskame kõike kõige arusaadavate emotsioonidega ja intonatsiooniga väljendada, ja see jõuab kõige paremini kohale. (See põhimõte töötas erakordselt hästi, ja ka hiljem päeva jooksul.) Leidsime ka kohaliku väikse supermarketi, mis andis teatava panuse hilisemasse kohvri täituvusse. Huvitavaimast seikadest seal tasub mainida, et keegi poe töötajaist, silmanud meie ostukorvi sattunud nuudleid sundis meid pika jututa vastava riiuli juurde naasma, ning vahetas omakäeliselt nuudlipaki teise vastu välja. Ju oli parem.
Kohe pidime kiirustama tagasi, kuna seminar oli oodatust varem lõppenud ja kiiresti oli vaja hotelli lõunasöögile naasta.
Pärast lõunasööki otsustasime proovida kohalikku metrood (2 jüääni sõit), sõites 3 peatust kesklinna poole. Sattusime tõelisse kaubanduskeskusse, ja uskuge või mitte, terve tänav koosnes järjest rahvast tulvil mobiiltelefonipoodidest. Igaüks neist võistleks esimese korruse pindala poolest näiteks Tartu kaubamaja 1. korrusega. Ja kõik ainult telefonid! Tõsi - kõik mitte erinevad, aga samad kordusid letist letti. Samas oli igasuguseid huvitavaid, nii tuntud kui tundmatuid, kui koopiabrände. Hinnad... originaalidel ilmselt üsna sarnased meie omadega, mingitel imelikel kohalikel algasid 300.- jüäänist. Ebatavaline kõige selle juures oli see hulk poode (vähemalt 6 suurt, lisaks väiksemaid) - ja rahva hulk, kes kõik proovisid ja uurisid. Kui me, tehnopeded, olime ennast piisavalt rahuldanud, andsime alla ka Karini soovile ja külastasime teepoodi.
See kesklinna osa oli päris vahva, muist huvitavaist asjust nägime veel 50-inimelist taksojärjekorda ostlemast tulnud inimestest...
Siis aga kiirelt hotelli tagasi, ülikond selga, ja tänasele vastuvõtule (siinse Tarkvaraarendusassotsiatsiooni korraldatud). See toimus nö vanalinnas, väiksemas söögikohas. Aknast ja rõdult avanes vaade eile paadiga läbitud kanaleile. Söök oli hulga mitmekesisem. Üldiselt oli nii, et Arne ja mina võtsime järjest kõike, mida anti, Rain ja Elari veidi pirtsutasid. Aga kokkuvõttes oli hea ja huvitav. Lisaks pakuti erinevat kohalikku meelelahutust, lauljaid, pillimehi, varjuteatrit teemal Kilpkonn ja Kurg ning muud.
Söömaaja järel kõndisime veel vanalinna tänavail. Mobiilipoode siin polnud, seega astusime sisse teepoodi. Mul on au tsiteerida Mobi partnerit Raini "teepood on parem ikka kui telefonipood." Ja nii, kui Karin oma kinnisideeks kujunenud Oolungi rohelise tee oli saanud, asus ta oma varjamatu andega poe kasuks müügitööd tegema. Nii me lõpuks istusimegi viiekesi (märkus. pärast meid meelitas Karin soomlased poodi) teed maitsma, vaatama, ja ostma. Tõsi - kogemus oli väga hea, ja kõik me saime sealt midagi nii kogemus- kui kasutustväärtuslikku.
Buss tõi meid tagasi hotelli, aga kokku sai lepitud, et lähme ka kõrtside ja klubide piirkonda uurima. Ülikond maha, ja uuesti minek, nüüd taksodega (miinimumtariif 9 jüääni ehk 14 krooni sai napilt ületatud).
See meelelahutustänav poolenisti vanalinnas oli ka üsna omapärane. Esimesest paarist ööklubist astusime välja, kuna alustuseks oli muusika na valjuvõitu ja melu liiga suur. Õnneks teadis meie hiinlasest Richardi (muide, Inglismaal haridustehnoloogiat õppinud) veidi vaiksemat kohta, kus saime paremini ka juttu ajada (meiega oli liitunud Soome ja osa Rootsi seltskonnast). Kõige muu kõrvale mängisime lauamänge - a la Jenga, mis teadupärast tähendab klotsidest torni dekompileerimist. Pärast mõneaegset istumist siirdusime ööklubide tuurile. Oma 8 klubi sai läbi käidud, tõsi, justnimelt läbi käidud. Aga lahe oli küll rahvast vaadata. Kusjuures, sellised kohad on korralikud ja ametlikud - mõnes klubis võis näha kümmetkonda politseinikku, kes ringi vaatasid ja korda pidasid. Seaduste vastu seal kindlasti ei eksitud, sest väidetavalt Hiinas pole alkoholi müügipiiranguid. Tõsi, näoli laual või pingil tuduvaid noori ikka paistis... Mõne teise ööklubi iseloomulikuks omaduseks oli aga see, et rahva vahel sebis palju pisikesi lapi või mopiga koristajamutte, nii oli kord ikka tagatud.
Kuskile me pikemaks pidama ei jäänud, jälle taksod, ja tagasi hotelli...Lõpuks sai hotellis veel lahjenduseks veel üks päeval toidupoest soetatud õlu võetud (nb - siin on poeõlu 630 ml pudelis, ja maksab 3 jüaani, ehk siis 5.- krooni).

Tarkvarast hiina keeles.

Ei, tegelikult pole asi põrmugi hull. Ehkki poolakad kurdavad, et tänaval haiseb ja midagi huvitavat näha pole, on siin tore. Aga ega see kirjapanemine ka lihtne pole - vara alustatud päev täis tegemisi, mõningane unesegadus, eriti veel arvestades ajavahet (ärkamine koduse aja järgi kl 3, siin vastavalt kl 8). Aga õhtul - koduse aja järgi kell 7 ka nagu ei läheks veel magama...
Sellest ma olin juba aru saanud, et kõik veebilehed siin ei avane (näiteks wikipedia, aga ka mitte blogspot - nii et ma kirjutan pimesi). Vähemalt Blogger töötab, aga mõningate nüanssidega... Kujuta pilti - panin bloggeri käima, automaatselt logis sisse, aga kogu paganama tekst on hieroglüüfides... Aitab segasest jutust, panen esmase kirja. Hiljem, kui õnnestub hankida a) mälukaardilugeja, ja b) fotoka laadija ning kunagi hiljm c) filmikerijaga tehtud pildid ära ilmutada, siis proovin täiendada järgnevat verbaalset infot ka visuaalsega.
Tänane esimene pikk päev algas hommikusöögiga meie Lakeview Xuanwu hotelli 20. korruse pöörlevas hommikusöögisaalis. Esimese hooga jäi silma vaid saiakeste laud, mida endale parasjagu kuhjasin. Mõne aja pärast märkasin ka muid huvitavaid roogasid, st esindatud oli igasugused loomsed, taimsed ja teadmata päritoluga ollused. Huvitavaks näiteks oli spicy egg - tumepruuni värvi keedetud muna. St pruun polnud mitte muna koor vaid kooritud muna välispind... Mõeldes hommikuselt unistele ja näljastele turistidele ei pakutudki söögipulki, vaid täiesti tavalisi kahvleid-nuge. Kummalisel kombel oli kõht päris tühi - ehkki kodust aega arvestades ei söö tavaliselt sellisel ajal (kell 3 öösel) sellist kogust toekat toitu...
Kell üheksa hommikul olid kõik meie delegatsiooni (5 soomlast, 3 rootslast, 3 poolakat, 5 eestlast) meesliikmed ülikonnastunud, mina ... mmm ... ei. Arutati veel, et hiinlased on mustaülikonnamehed kõik. Buss saabus, ja sõitsime läbi tööleruttavate jalg- ja mootorratturite mere tarkvarafirmadega tutvuma. See toimus ühes paljudest kohalikest kõrghoonetest. Esimeses firmas näidati meile kontori vastuvõturuumis seinale monteeritud ekraanilt enesestmõistetavalt hiinakeelset esitlust diagrammide, tabelite ja loenditega. Ma isiklikult teen juba edusamme hiina (kirja)keele vallas - 国际 tähendab rahvusvaheline, ja see hääldub kui guójì. Meie väike linnake (7 mln elanikku) Nanjing aga kirjutatakse 南京. Mõningane tõlkimine ka, ikkagi toimus, aga tegelikult oli see päris naljakas. No siis tehti veel tiir kontorite vahel ja näidati kuidas inimesed tööd teevad. Avarates ruumides aga väikestes boksides. Ja siis näidati veel, kuidas mõned suured saalid on juba bokse täis ehitatud, ja vaid ootavad, et me oma tegemisi sinna outsource'ks. Uhkusega rõhutati turvalisust - töökohad pole internetiga ühendatud, samuti puudub võimalus väliste andmekandjate ühendamiseks, lihtsalt istu ja kirjuta koodi... Kusjuures Rain, kes ühe ettevõtte esindajatega pärast pikemalt rääkis, mainis, et outsource'mise teenus on ... päris soodne. Nii me käisimegi läbi peotäie firmasid ja kuulasime intonatsioonilt kurja häält meenutavat haukuvat hiina keelt. Tõele au andes osati siin-seal ka inglise keelt, kusjuures keeleoskajaiks olid peamiselt naissoo esindajad. Üldse oli naisi neis ameteis seal palju. Arvake nüüd ära, kui palju lipsuga hiinlasi me nägime? NULL! Ja vaid ühe suure firma presidendil olid mustad viigipüksid.
Seejärel sõidutati meid suure bussiga läbi liiklusmöllu 25 m kaugusel asuvasse teise kõrghoonesse (tõsi, buss pidi ringiga minema), kus toimus nn matching event. Nõupidamisruumi seinal ilutses punane plakat, mille esimesed hieroglüüfid olid juba tuttavad, aga siiski ei osutunud see töövõitudele õhutavaks üleskutseks, vaid oli lihtsalt meie ürituse nimetus (Nanjingi - Läänemere tarkvaraarenduse piirkondliku koostöö foorum).
Järgnesid meiepoolsed firmatutvustused. Siin sai Eesti kenasti jälle silma paista, sest kui teised niisama paari sõnaga jahusid, siis meie, kohusetundlikud, olime kõik ilusti esitlused ette valmistanud - Arne Kaasik, kes esindab Codewiserit, ja Rain Rannu Mobist, ja siis mina, kes ma konkurentsitult kõige pisemat osalevat firmat 5D Visioni näol tutvustasin...
Järgnesid vastaspoole, ehk kohalike sõnavõtud. Erinevatel teemadel kontaktiotsijaid oli - paljud pakkusid outsource teenust, oli ka "isetegijaid". Kuna esitlusi polnud, ja tõlkest, ammugi siis omakeelsest jutust oli raske firma nimesid eristada, püüdsin kuidagi meelde jätta, kellega tasuks hiljem rääkida... Aga no kus sa jätad meelde, nad on ju kõik nii ühesugused. Valgete särkidega ka kõik... Eks ma siis kirjutasin üles, et kas "laiem nägu, prillid keskel koos" või "kõrvad laiali" või "laineline juuksepiir" - kuul pähe - no ei saa muidu...
Tahtsin juttu rääkida "ruudulise pluusiga" aga kahjuks ei sattunud - vast homme messil näen. Küll aga otsis pärast mind see "kõrvad laiali" ise üles ja rääkis oma õpitarkvaraalastest saavutustest. Lõunasöögilauas saigi otsustatud, et lähen tutvun nende firmaga. Suht kiirelt söödud, võtsime takso ja kimasime teise linna otsa (nb - umbes 45 minutit sõitsime, aga takso on siin odav - see oli kokku miski 40 jüääni, ehk 60 krooni). Jõudsime nende firmasse (Mythware) kus visiitkaardi järgi Jeffery töötas General Managerina. Millega siis firma sadakond töötajat tegeleb? Esmalt tundus, et nende tähelend Hiinas, ja ka mujal maailmas on alguse saanud NetSupporti üks:ühele kopeerimisest (tõsi, nad on aluseks võtnud NetSupportilt maha viksitud NetOpi). Palju on seda müüdud kohalikele koolidele (1200 kooli lähipiirkonnas), mujal Hiinas, aga ka Euroopas. Ja väidetavalt on kogu funktsionaalsus neil endal välja mõeldud, õpetajate soovide alusel ja puha :) Eks Õie võib Tartus kontoris prooviversiooni uurida, kas on 1:1 või on mingeid erinevusi (esmapilgul olid kõik menüüd ka sarnased). Tõsi - tundub, et progenud on nad võibolla ise, lihtsalt üle on võetud kogu idee. Eriti rõhutati ülekandekiirust, ka wifi puhul, mis, tõsi, oli tõesti hea, ka video puhul. Kvaliteetne ja kiire tundus ka 3D pildi edastamine. Väidetavalt, mis on tõesti väga huvitav - neil pidi olemas olema ka Linuxi õpetajamoodul! Lubati pärast e-postiga järgi saata. Huvitaval kombel on Euroopa turu hind NetSupportiga enamvähem võrdne... Seega, jääme oma inglastele ikka truuks...
Teine tarkvara, mida demonstreeriti, on MOD ehk Media On Demand - serveri, kust õpetaja saab videosid ja mida iganes alla laadida. Ja kust videod tulevad, kes pakub sisu? "Meil Hiinas seda probleemi pole, kõik on olemas, kõike saab". Aga muidu oli tore.
Tagasi jällegi pikk taksosõit ja ettevalmistused järgmiseks "parteikongressiks" - sedapuhku Jiangsu provintsi ja kuberneri vastuvõtule, mis toimus ühe teise suure hotelli suures saalis. Väga uhke, väga uhke. Nii uhke, et kui kemmergusse minna, siis oli seal ka uksehoidja, kes osutas käega pissuaaride poole, seejärel, kui asi aetud, suunas viipega kraanikausside juurde ning lõpuks näitas kätekuivatuspaberite asukohta. Kuberner ei olnud väga pika jutu mees (ja ka teised tähtsad ninad) - peamiselt tutvustati presiidiumis istujaid (tõesti, ees oligi eraldi laud näoga saali poole, kus ministrid ja saadikud jt sellised tegelased istusid). Järjest kanti sööke ette - see nägi välja nii, et laua keskel oli keerlev alus, söögid pannakse sinna peale ja siis kõik ümber laua saavad võtta. Õnneks oli ka menüü, nii et saime teada, mis selle 13 käigu hulgas oli. Kõrvale pakuti ka veini (Prantsuse-Hiina ühisettevõtte toodang), mis oli päris hea. Õnneks võis sildilt lugeda, et ka tervislik (this wine is good for health). Kokkuvõttes - väga hea söök oli. Aga riisi ei antud (Karin Jaansoni seletus ühest eelmisest Hiina reisist - riis on odav ja igapäevane, seda austatud külalistele ei pakuta). Huvitav asjaolu söömise juures on aja mõõde - justkui iga asja jaoks oleks kindel aeg - kui ära ei söö, rabatakse ära ja tuuakse järgmine. Söömaaeg lõpeb ka alati järsult - ühel hetkel tuuakse arbuusilõikudega vaagen ette, see on viimane asi, sõltumata sellest, kas eelmised on söödud, siis jõuab natuke neid nokkida ja siis püsti ja minema.
Järgnes aga üllatus - pärast sööki viidi 2 bussitäit, ilmselt eriti auväärseid külalisi, politsei eskordi saatel laevareisile. Tänavate kaupa olid teed kinni pandud ja politseinikud peatasid liiklust, ja meie ees sõitis politseivilkuritega masin... Keda meil nii eskorditakse? Välisriigi presidenti? Vot aga siin 3. tarkvaramessi avavastuvõtu külalisi.
Laevareisile, käis kanaleid pidi väikse värviliste lambikestega paadiga (mille päraosas mürises konditsioneeri toitev generaator aga see-eest sees rääkis giid juttu ja vahepeal üks tütarlaps mängis viiulilaadse instrumendiga). Tegelikult, väga vahva oli. Silmapaistvalt ilusates tuledes kanalid, laternad, lambikesed, prožektorid, kujud jne. Järgemööda tühjenesid kõigi fotokaakud. Paar väga üksikut tiba tuli ka vihma, aga see ei seganud. Tundus, et kogu jõeäärses piirkonnas kasutatav elekter on suunatud kaunistustesse - majad olid kõik praktiliselt pimedad. Ei tea, kas inimesed olid magama läinud (kell 21), ei olnud neil elektrit, oli see kokkuhoid või olid põhjused muud. Üksikuist aknaist paistis päevavalgus- või säästulambi tuhm kuma.
Tagasisõit kulges taas eskordi saatel, ja lõpuks jõudsime oma kodusesse hotelli. Head ööd!

Vaiblas. Teine - kuues päev

Aeg on väga kiiresti läinud, nii lindude kui muu tähe all.
Esmaspäeval oli linde keskmiselt palju (vt tulemuste tabelit). Kodumajapidamises sai taastatud vetsu veevarustus, mis talvise külma ajal oli kuskil seina sees läbi külmunud. Uus on juba meie kodus läbiproovitud plasttoru, vana oli survevoolik. Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale, käisime ujumas, Johanna ja Villem ehitasid ka mudalosse. Meid külastasid Sakalast ajakirjanik Liisi Seil ja fotograaf, kes koostavad mingit Võrtsu kogumikku. Sinna läheb ka Vaibla linnujaam sisse.
Teisipäeval oli hea linnupäev - täiesti vaikne oli. Ka Villem tuli juba poole kuuest hommikul mulle appi, ja nii me tassisime linde välja ja rõngastasime, kuni poole kaheteist ajal saime hommikusöögiks pausi teha. Villem oli väga tubli, õppis ka üsna kiiresti lindude väljaharutamise, nii et võib enamvähem öelda - enne õppis linde võrgust harutama, kui lugema. Tõsi, lugemist harjutab ta siin ka. Oli hästi palav, tõeline rannailm.
Kolmapäev algas vägeva ilutulestikuga - kella kolmest neljani öösel rändas meist üle tugev torm, mis kulges edasi Tartu poole. Siin väljendus see pidevalt äiksest valges taevas ja tugevas kõminas, ning tipnes padusaju ja tuuleiilidega, samuti ka mõningase rahega. Lapsed elasid telgis kenasti öö üle. Tormi tõttu jäi ära hommikule plaanitud kalalkäik. Päev ise oli ka tuuline ja linde mitte väga palju.
Neljapäev oli jälle tuuline, ja sedapuhku nii tuuline, et linde praktiliselt polnud. Õhtuks kogunes vaid 20 ringis. Kuna palju rabelemist polnud, käisime metsas mustikal. Seni, kuni kaksikud põõnutasid, korjasime umbes 2 liitrit marju. Kenad, suured, head. Osa sai kohe õhtul ka moosiks tehtud.
Reede algas õige vara. Nimelt plaanisime naabri-Guido paadiga kalale minna. Ussid olid juba mitu päeva varem vaikse ilma ootuses korjatud ja õnged ka valmis. Paraku jäi seegi kalaretk ära - tänu tuule vaibumisele oli vesi taandunud, nii et kui kell 4 randa jõudsime, avastasime paadi enam-vähem kuivalt maalt. Ka suurimate ponnistustega ei õnnestunud meil kolmekesi seda vabasse vette toimetada. Alles õhtul, kui võtsime kaasa paar planku, saime neljakesi paadi vette lastud. Käisime kõik koos ka väiksel tiirul, mis tähendas kaksikute esimest "merereisi". Nad pidasid selle vaatamata kõikumisele ja loksumisele kenasti vastu. Paat oli paras kobakas ja üsna raske aerutada, samuti tekkis järve peal mõni jagu tuult. Aga õnneks oli ankur, ning kuskil suure kivi lähedal heitsime ankrusse ja püüdsime kala püüda. Siiski, ebaõnnestunult. Järgmine katse tuleb ilmselt täna öösel. Reedel külastasid meid ka huviliste perekond Šveitsist (prof. Heinz Richner perega), käisid roostikus kaasas ja ajasid niisama juttu.
---------------
Täiendame neid postitusi veel, varsti ilmub siia ka uus galerii piltidest, mida on üsna ohtralt klõpsitud.

Vaiblas. Esimene päev.

Meil oli umbes 2 m³ kola. Pakkimine võttis tubli 4...5 tundi. Tore väike pere läheb nädalaks puhkusele. Jaak (kes käis meie juures oma madratsi järel), mainis, et see sarnaneb stseenile filmist, mis on vändatud Gerald Durrelli raamatu "Minu pere ja muud loomad" järgi. Tõttöelda, eks selline meie eluunistus olegi :)
Hästi tuuline ilm, linde lisandus õhtul vaid 3 (päev kokku 48).
Eesti Energia kiituseks tuleb öelda, et Kõu levib siin 3x parema kiirusega, kui kodus Külitsel. Ruuter.ee kiirustestis sain 1,5Mbit kätte.

Laulupidu Tallinnas, 3. ja viimane päev

Ärkasime 6 paiku ja hakkasime pakkima. Kell 7 saime pakitud ja läksime sööma. Söögiks oli riisisalat. Joogiks kuum tee. Peale seda läksime võtsime kohvrid ja kotid, panime ennast riidesse ja läksime bussi. Sõitsime pool tundi kuhugi. Läksime välja ja hakkasime kõndima. Lõpuks oli nii palju teisi koole ka! Meile hüüti hästi palju “Elagu Tartu Tamme gümnaasium!” või “Elagu Tamme mudilaskoor!” või “Elagu Tammetõrud!”. Hästi palju hüüti! Ja meie vastasime “huuu!” ja plaksutasime. Kui me laululavale jõutsime oli see rahvast täis. Läksime lavale ja hakkasime laulma. Peale seda pidas president kõnet. Ta ütles, et laulupeol ja laululaval on sadatuhat inimest. Ja me laulsime veel ja veel ja veel. Siis tuli “4 tunnine paus”, mis kestis 1 tunni. Kuulasime orkestri muusikat ja puhkasime ronkkäigust. Vihma hakkas 1. korda tibutama... Panin keebi peale ja läksime laulma. Lõpuks lõppes see ära ja ma jooksin alla tuletorni juurde, kus olid õpetajad ja neli 4. klassi tüdrukut. Õpetaja oli väga vihane, et teised ei kuulanud teda ja läksid bussi. Ja nüüd ma bussis kirjutangi.
---
Koju jõudis Johanna umbes kell 11. Näitas ette Marko Matvere, Laine Jänese ja Ants Üleoja autogrammid ja läks magama. Ärkas järgmisel päeval kell 15... (Maarja kommentaar)

Laulupidu Tallinnas, 2. päev

Ma ärkasin 4 paiku, aga jäin uuesti magama. Ja siis ärkasime Iirisega 6 paiku. Lõpuks ärkasid ka õpetajad. Läksime nägu pesema. Sõime putru. Siis tuli meile buss järgi. Läksime bussi ja sõitsime 20 min. Me laulsime pikka aega, kuid enamus oli ikka vaba aeg... Ma ostsin endale 2 suhkruvatti (25.- + 25.-) ja 2 õhupalli, sellepärast et 1. plahvatas, teine lendas minema (15.- & 25.- ). Ja õnneloosi ostsime kaa (20.- + 20.- ). Käisime ka söömas. Tavaliselt sööme alati hernesuppi, seekord kanasuppi. Kaasa anti jäätis-kohuke. Laulsime veel ja lõpuks oli väsitav päev läbi! Läksime 8 paiku koju. Sõime veel ja läksimegi magama.
Head ööd!

Laulupidu Tallinnas, 1. päev

Pallases Piibu ja Mamma juures (sest teised sõitsid kõik eile Saaremaale)
Ärkasin kell 10.42. Ma ehmatasin, sest arvasin, et kell on 8 paiku! Pesin näo, panin riidesse ja läksin allakorrusele. Mõtlesin natuke aega ja vaatasin telekava. Vaatasin 10min Hercule Poirotit. Ma olin seda muidugi eile näinud, aga huvitav oli ikkagi! Siis helistasin Maarjale ja küsisin üht-teist. Siis helistas Piip ja ütles, et ta tuleb natuke varem siia, Pallasesse. Siis helistas Iiris 2 korda. Ma ei jõudnud vahepeal süüagi! Kui kõik olid ära helistanud, sõin. Suure isuga! Ja nüüd kirjutangi päevikut.
NB! Ma sõin riisi krõbinaid. Ma loodan, et laulupidu on tore!
Kuna me olime Piibule öelnud, et ma lähen pool 2, siis ta viis mind kell 1. Noh et NATUKE varem. Võtsin julguse kokku ja helistasin Maarjale*. Lõpuks poole ajal tuli ka Iiris ja teised. Ja kohe tuli ka buss. Istusime bussi. Me ei tohtinud M-I-D-A-G-I kaasa sisse võtta! Istusime ja magasime! 3 tundi sõitsime. Kui jõutsime, pidime asjad sisse viima ja oleksime läinud loomaaeda, aga 5. klass ei tahtnud minna ja me ei läinudki :( Oleks väga tahtnud küll.... Õpetajad tulid ka meie tuppa (kõik klassid on eraldi). Õpetajad näitasid kus on pood. Läksimegi poodi. Pärast viisime asjad, mis ostsime üles ja nüüd kirjutangi päevikut.
Edasi mängisime umbes tund aega “Merd” ja “Stressi” kaa. Läksime jalutama Mirjami, Iirise ja Erlega. Siis käisime söömas. Maksakaste kartulipudruga. Sõin. Kõik peale maksatükkide. Ja lõpuks kell 12 jäime magama.
Head ööd!
---
* Piibul on vääramatu võime alati hilineda, sestap saab talle alati tund-pool varasem aeg öeldud. Johannale tegi muret, et kui Piip plaanib bussi ära oodata, saab ta sest pettusest aru...seepärast helistas. (Maarja kommentaar)

Terve laupäev

Hommik algas, nagu ikka, omletiga. Ja jätkus küpsetava lõunamaise päikese all OpenTouri bussi katusel. Väike külm õlu aitas jahutada, nagu ka üks suurte sammastega jahe hoone (Pantheon). Edasi, looma-taimeaed. Kahjuks oli pool aeda üles kaevatud, ent mitte istutuslikel eesmärkidel vaid mingite torude paigaldamiseks. Loomadest olid kõige väljapaistvamad isendid väikesed sini-kollasekirjud konnad. Mingi hoone avaras vestibüülis võtsid meid vastu luukered, aga see näitus jäi meist ka vaatamata. Seejärel jälle bussiootus ja retk piki autodest ummistunud tänavaid. Bastille väljak jäi nägemata, sest seal hakkas vist mingi üritus toimuma - korralikult rivistunud politseibussid sõitsid sireenihuilete saatel järjest sinna poole ja reisibuss suunati teist teed pidi Louvre juurde. Kunst jäi napi aja tõttu vaatamata aga jalad ja särk said purskkaevus jahutatud. Kuskil sõime jälle makarone ja suppi (hm, ei mäleta). Igatahes külastasime ka suvistest allahindlustest - Soldissimes - tulvil kaubandusettevõtet Galleries Lafayette, ning pärast mõningat ostlemist jätkasime eilsest tuntud tegevust - OpenTouri bussi otsimist. Sedapuhku kaardi abil, aga tulemus oli sama - bussid selleks kellaajaks enam ei käinud. Seetõttu jätkasime jala, suunaks Moulin Rouge. Samanimelisest filmist oli mulle jäänud ettekujutust, et tegemist ongi veskikujulise ehitisega, aga tegelikult kadus see muude ehitiste vahele üsna ära.
Brüsseli nimeline tänav viis edasi Triumfikaare poole. Ent kuna meil poole tee peal jõud napiks jäi, otsustasime kasutada ühistransporditeenuseid - sõitsime metrooga. Esimene hetk küll vales suunas, aga selle vea parandasime kiiresti. Juba Triumfikaarele lähenedes oli õhus tunda triumfi. Tõsi, mitte sõjalist, aga sportlikku. Suurt vahet muidugi polnud, isegi see ei tähendanud, et võitjateks (jalgpalli MM, veerandfinaal) olid portugaallased. Metroos nad lausa lendasid üle pääslate väljapääsude poole, ise punarohelistesse kangastesse ehituna täiest kõrist röökides. Triumfikaare ümbruses toimus aga täiesti kirjeldamatu melu - autod signaalitasid ja tiirutasid ringi, inimesed olid roninud autode katustele, lehvitasid lippe ja röökisid täiest kõrist. Aktsiooni olid kaasatud sõidumasinad alates pisikestest pinisevatest rolleritest kuni vilkurid süüdanud tänavapuhastusautoni välja. Vapustav vaatepilt. Nautisime veidi, siis kõndisime Eiffeli poole, jäädes veel poole tee peal kohvikusse salatit ja õlut sööma ning teise veerandfinaali lõppu ootama. Ei jõudnud ära oodata, jalutasime Eiffelini, mis oli saabunud õhtuhämaruses ikka vapustavalt kena vaatepilt.
Ja siis see juhtus. Selgus, et Prantsusmaa võitis Brasiiliat. No nüüd läks rahvas ikka püsti hulluks. Hilisemate uudiste andmetel (CD, WP) olla tänavaile tulnud 500 000 inimest, muuhulgas olla ümber pööratud ja süüdatud mõned autod, sisse löödud McDonaldsi aken jms. Me ise seda kõike ootama ei jäänud vaid varjusime oma hotelli. Veel hommikul kell 5, kui lennujaama poole teele asusime, kostsid üle vaikinud linna üksikud röögatused. Mingipärast hilines ka lennuk pea poolteist tundi...

Turistina

Pärastlõuna läks igatahes paremini, kui eilne, seda just toitumise mõttes. Kõigepealt loksusime mõnda aega turismibussi teisel korrusel. Kõrvaklappidest tulev tekst oli päris asjalik, pausid aga olid sisustatud võigaste prantsuskeelsete helinditega mille kriisete talumatusele andsid tubli panuse pisikesed, vaid kõrgeid toone edastavad kõrvaklapid.
Palavuses täiesti küpsenud, maabusime Notre Dame juures. Õnneks sai kioskist kolmeeurose pudeli vett aga kahjuks mitte õlut. Jäätist sai ka. Loobusime torni ronimisest- oleks pidanud tund aega järjekorras ootama. Meile mõlemale tundus mõnevõrra ootamatuna, et miskit oleks nagu puudu - polnud seda teravatipulist torni katust, nagu oma ajaloo- ja arhitektuuripuudulikkuses oleksime eeldanud. Oli vaid kaks katuseta torni. Mis siis ikka, ju neil siis oli torni ehitamine kunagi pooleli jäänud. Sees oli siiski mõnusalt jahe. Külastasime ka ühte teist kirikut, seal oli ka jahe.
Õnneks suutsime ilma delikatessideta söögikoha välja valida ning Maarja sai oma makaronid ja mina oma supi. Ja väiksest toidupoekesest Alimentaria ka külma õlu.
Korra kiikasime sisse Pompidou keskusesse (moodsa kunsti muuseumi) . Kindlasti tuleb tagasi tulla! Praegu piirdusime ajanappuse tõttu vaid fuajee ja suveniiri- ning raamatupoe uurimisega.
Seejärel toimus tunde väldanud kõnd mööda Pariisi tänavaid mille kaudseks eesmärgiks oli leida uuesti OpenTouri bussipeatus (kaardi olin kaotanud) aga lõpuks olime sunnitud tõdema, et kui ka peatuse leiaks, olid bussid ammu sõidu lõpetanud. Jalutasime "kesklinna" poole tagasi ja sealtkaudu ka juba tuttavamaid teid pidi hotellini. Tee peal jäi silma huvitav turismiatraktsioon - turistid Segway HT-del.

Reede

Hommikusöögid on minul möödunud hotellis Buffes, et ikka päevaks jätkuks. Seega omlett kuhja singiga, müsli, piim, hulk saiakesi, jogurtit, topsimoosi. Maarja on kohe konverentsile tormanud. Aga elamused jätkuvad temalgi lõunasöögi näol, tsiteerin:

Eelroog

• Kuus makaroni, tavalised, keedetud.
  
• Kahtlane kollane ollus topsis - vaatlejatele tundus, et mingi aju, tegelikult oli melon.
• Pasteet katseklaasis.

Põhiroog
Terve kuradi kausitäis halli värvi kala (kuhjas) koos riisiga.

Kolmas roog
2 käntsakat juustu mingi salatilehega.

Magustoit
Kohutavalt magus kook.

Aastapäeva õhtusöök.

Kõigepealt käisime ära tornis, aga mitte Eiffelis vaid ühes teises (Tour de Montparnasse). Tasub külastada, super vaade! (NB ISIC kaart kaasa!). Seejärel asusime toitumispaika otsima. Mitte et neid vähe oleks olnud, aga küll oli liiga palju rahvast, või küll liiga autostunud tänava ääres jne. Muudkui otsisime ja otsisime, justnagu roolindude search and settle time rände ajal, enne kui jäävad rahulikult kuhugi istuma ja rasvuma.

Lõpuks siis istusime kuhugi maha, ja nii sattuski, et meie "kümne aasta kõige pidulikumaks" õhtusöögiks valisime välja söögikoha, kus huvitava nimega päevapraeks oli vasika pea munakastme ja keedukartulitega ehk Tête de veau sauce gribiche pommes vapeur (joonisel on illustratiivne tähendus, meile serveeritu erines valmidusastmelt). Maarja ei julgenud sellist ekstreermsust ette võtta (päeval, konverentsil, oli tal juba olnud mingi toores verine liha), ta valis mingi "tavalisema" lihatoote. Ma tõttöelda imestan küll, miks see vasika nägu nii paganama rasvane on, see võdisev mokapekk lausa ujus sula rasva sees. Tänu minu omnivoorsusele (ja ohtrale sinepile) pistsin selle ikka nahka, tagatipuks veel ka Maarjale toodud rasvase ja soonelisemageda lihaplönni. Kellel huvi järgi proovida, võtku üks vasika pea... ah, lugege ise edasi originaalis või ingliskeelses automaattõlkes.
Igatahes kulus pärast pooletunnine jalutuskäik hotellini väga hästi ära...

Pariis. Õlu viskiga.

Maarja läks konverentsile. Mina istun hommikust saadik hotellis ja panen oma esmaspäevast ettekannet kokku. Õnneks anti tänavalt tasuta WiFit, seega ei tunne end maailmast ära lõigatuna.
No kaua sa ikka kuivalt klõbistad. Alla tänavale, väike toidupoeke kohe 20 meetri kaugusel. Esimene ettejuhtuv õlu (uudishimu pärast mitte mingi standardne Heineken vms) külmkapist ja tagasi tuppa. Brasserie Fischer poolt valmistatud Adelscott Bière au Malt à Whisky - oh õudust, oleks sinna õllesse ainult viskit segatud, aga seal on lisaks ka sucre...

Hiljem, jah, targem: http://www.beer-pages.com/notes/country.php?id=fr

Fischer, Adelscott (France)
"Bière au Malt à Whisky" it says on the label, for this beer made with peat-smoked malt. The colour is a dark, burnished amber with a cream-coloured head that thins quite quickly. On the nose the aromas are quite complex, with hints of good cider, malt and a touch of smoky, iodine-like peat, though it is not particularly whisky-scented. In the mouth this smooth and creamy beer is intensely sweet as it strikes the palate, with a burnt orange and marmalade tang and a caramel note. That smoky, roasted barely note persists. Not a totally convincing beer for me, but it is different, and has genuine character.